11.2025
"Pedro Páramo" on Mehhiko klassikaline modernistlik romaan. Loo alguses saab noormees Juan Preciado oma surevalt emalt ülesande: otsida üles Comala väikelinnake ja Pedro Páramo nimeline mees, kes peaks olema tema isa (ning kes on nad ebaõiglaselt viletsusse jätnud).
Comala linna üles otsimine õnnestub, kuid kohale jõudes selgub, et see on maha jäetud ja lagunenud. Püüdes ööseks ulualust leida, kohtub Juan mõne linna alles jäänud õnnetu hingega, kes hulguvad seal kummitustena ringi. Ka Pedro Páramo on juba ammu surnud.
Selle raamatu lugemine on täitsa omaette kogemus. Algus tundub olevat küllaltki lihtne ja selge, kuid linna jõudes väänatakse lugu kohe liigestest lahti ning jäetakse lugeja fragmentide meelevalda, kus minevik ja olevik, tegelikkus ja taju vahelduvad kõik ilma eelhoiatuseta.
Kui sellest esimesest külma-vee-šokist aga üle saada, siis on tulemus väga hea. Modernism on aja jooksul hakanud mulle järjest enam meeldima, mulle meenutasid "Pedro Páramo" skeletilaadsed laused näiteks T. S. Elioti kuulsa poeemi "Ahermaa" surnutest rääkivat osa.
Ka siin loos on kõik surnud. Mineviku-surnud (nagu nimitegelane) ilmuvad mälestustes, oleviku-surnud hulguvad rahu leidmata surnud linnas, mis asub surnud maastikul. See on sümboolselt väga äge ja nii saab selle loo ulmesse vastu võtta küll, kuid väikese kriitikanoolena võib välja tuua, et sisuliselt pole see kuigi oluline.
Tõesti, kes tahab seda lugeda puhtalt realistliku romaanina, saab ka seda teha. Lugu ise ongi tegelikult erilisest vormist hoolimata üllatavalt traditsionaalne. Pedro Páramo isa ei hooli oma pojast ning lisaks on ta nõrk mees, kes perekonna varandusest ilma jääb. Isa surma järel hakkab Pedro end tõestama - ning teeb seda kavaluse ja julmusega.
See on mingis mõttes ka tragöödia, sest lapsepõlve-pildid annavad aimu, et ilma oma surnud isa varjuta oleks Pedro olnud ehk teistsugune mees (erinevalt tema oma pojast Miguel Páramost, kes on läbinisti õel). Tragöödiale kohaselt muidugi kaotavad lõpus kõik, isegi maa (mida laastab lisaks veel revolutsioon).
Muidugi on see kõik kokku ikka täiesti lohutu. Ebaõiglus valitseb igavesti ning vastu ei saa sellele keegi (kohalik preester isa Rentería on kustumatult meelde jääv kuju). Lõpuks saab seda natuke liiga palju, isegi nõnda palju, et kuigi ma seda lugu väga kõrgelt hindan, on raske seda raamatut uuesti kätte võtta, kuigi tahaks.
Hinnang: 8/10 (vääriks enamat, kuid emotsioon ei luba).
Comala linna üles otsimine õnnestub, kuid kohale jõudes selgub, et see on maha jäetud ja lagunenud. Püüdes ööseks ulualust leida, kohtub Juan mõne linna alles jäänud õnnetu hingega, kes hulguvad seal kummitustena ringi. Ka Pedro Páramo on juba ammu surnud.
Selle raamatu lugemine on täitsa omaette kogemus. Algus tundub olevat küllaltki lihtne ja selge, kuid linna jõudes väänatakse lugu kohe liigestest lahti ning jäetakse lugeja fragmentide meelevalda, kus minevik ja olevik, tegelikkus ja taju vahelduvad kõik ilma eelhoiatuseta.
Kui sellest esimesest külma-vee-šokist aga üle saada, siis on tulemus väga hea. Modernism on aja jooksul hakanud mulle järjest enam meeldima, mulle meenutasid "Pedro Páramo" skeletilaadsed laused näiteks T. S. Elioti kuulsa poeemi "Ahermaa" surnutest rääkivat osa.
Ka siin loos on kõik surnud. Mineviku-surnud (nagu nimitegelane) ilmuvad mälestustes, oleviku-surnud hulguvad rahu leidmata surnud linnas, mis asub surnud maastikul. See on sümboolselt väga äge ja nii saab selle loo ulmesse vastu võtta küll, kuid väikese kriitikanoolena võib välja tuua, et sisuliselt pole see kuigi oluline.
Tõesti, kes tahab seda lugeda puhtalt realistliku romaanina, saab ka seda teha. Lugu ise ongi tegelikult erilisest vormist hoolimata üllatavalt traditsionaalne. Pedro Páramo isa ei hooli oma pojast ning lisaks on ta nõrk mees, kes perekonna varandusest ilma jääb. Isa surma järel hakkab Pedro end tõestama - ning teeb seda kavaluse ja julmusega.
See on mingis mõttes ka tragöödia, sest lapsepõlve-pildid annavad aimu, et ilma oma surnud isa varjuta oleks Pedro olnud ehk teistsugune mees (erinevalt tema oma pojast Miguel Páramost, kes on läbinisti õel). Tragöödiale kohaselt muidugi kaotavad lõpus kõik, isegi maa (mida laastab lisaks veel revolutsioon).
Muidugi on see kõik kokku ikka täiesti lohutu. Ebaõiglus valitseb igavesti ning vastu ei saa sellele keegi (kohalik preester isa Rentería on kustumatult meelde jääv kuju). Lõpuks saab seda natuke liiga palju, isegi nõnda palju, et kuigi ma seda lugu väga kõrgelt hindan, on raske seda raamatut uuesti kätte võtta, kuigi tahaks.
Hinnang: 8/10 (vääriks enamat, kuid emotsioon ei luba).