Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

E. F. Benson

24.07.1867–29.02.1940

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· E. F. Benson ·

The Room in the Tower

(jutt aastast 1912)

ajakirjapublikatsioon: «Pall Mall Magazine» 1912; jaanuar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tornikamber»
antoloogia «Mardus 3/99» 1999

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
2
5
2
1
2
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (12)
Katariina Roosipuu

Väga synge ja stiilne lugu, parimaid traditsioone järgiv õudukas, mis minu meelest ylearugi paljudes vastavateemalistes jutukogudes esindatud on. Loole lisab vyrtsi tema väärikas vanus - kirjutatu sajandialguse stiil sobib atmosfääriga niivõrd hästi kokku, et tõenäoliselt tahaks iga käesoleva kymnendi jutukirjanik säärast stiili suuta yllitada, kuid omast ajastust distantseeruda ei ole kahjuks nii lihtne. Torn, millest jutt käib, on Usheri majaga võrdselt lohutu ja tegelikult tuletabki lugu vägisi vanameister Poe'd meelde.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

Jutt algab hästi ning läheb ka kenasti lõpuni välja, häirib vaid sissejuhatuse ja loo enda pikkuste suhe. Teisisõnu: pikale meeleolu loovale sissejuhatuse järgnes liialt kiire lõpp!

Jutt ise on võrratu. Näed kogu aeg mingit painavat unenägu... ning mingil hetkel avastad, et oledki samas kohas, kus toimus unenägu ja kõik lähebki enam-vähem samamoodi nagu oli unenäos...

Autorit tuleb kiita heade ja õõvastavate detailide eest, ka muhe ning pisut vildakas huumor on abiks. Jutt on kena klassika ning tõlge on samuti tore, meeldis niimõnegi pisut vanamoelise sõna kasutamine... see andis kohe palju juurde.

Kindlasti on see väärikas jutt alustamaks maakeelset tutvust E. F. Bensoni loominguga... loodan, et see tutvus ka jätkub, sest autor väärib seda!
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Vanas stiilis jutud on ikka hirmus igavad ja jube sarnased on nad ka üksteisele. Mõnes Poe jutus sai ikka mokatäie naerda aga üldiselt jah, ikka hirmus igavad on nad. Kui alguses sisendati seda unenäo asja jasellest nii pikalt räägiti, variatsioonid ja puha, siis lootsin, et ka jut tuleb põnev. Uvõ, bankrot. Lõpp oli väga labane. Võiks lausa öelda, et lõppu kui niisugust ei olnudki.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Minu meelest on see üks paremaid sajandi alguse poole jutte, mida ma olen lugenud üsna pika aja jooksul. Ja ikka ning jälle tuleb meelde Poe, ehkki ma arvan, et see kuulus kirjanik oleks ilmselt asja veidi tsipa teistmoodi ja võib-olla ka paremini ette võtnud. Igal juhul, mõnusalt kirjutatud (au ja kiitus tõlkijale, kes oma tööga suurepäraselt toime on tulnud), tabav ja kohatisele venimisele ning liig kiirele lõpule vaatamata, igati korralik tekst.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Hästi oli pinget üles kruvitud. Kahju ainult et lõpus see "kruvitav kruvi" nii kergelt oma lõpu leidis. Järelsõnaks võetud read (kui neid üldse oleks vaja) oleks võinud olla põnevamad ja ettearvamatud. Öeldakse ikka, et lõpp hea-kõik hea. Lõpp küll väga hea polnud, kuid jutt ikka andis hea hinde välja...
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Hirmulugu selle s6na k6ige halvemas m6ttes. V6imalik, et kunagi ja kellelegi v6ib see jutuke ka koledana ja sellist erutavat k6hedust tekitavana tunduda, kuid meie postmodernistlikus maailmas tundub koolnu poolt pea otsast hammustamine vaat` et lausa lunastusena. Ei näe mingit m6tet selliste lugude treimisel, kuid kuni jätkub on asjal kahtlemata m6te sees.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Välistele efektidele (ise seinale tagasi roniv portree, veri, laiba haare ja sosin ohvri kõrvus) ülesehitatud jutt. Algab hästi, nagu ka eelarvustajad on märkinud; kuid uneäomaailmaga ei haaku kuidagi ennast materiaalses maailmas sedavõrd jõuliselt kehtestav elukas. Jäi ka arusaamatuks, mis tingis autori unenäolise sissevaate perekond Stone`i ellu 15 aasta jooksul ning kuhu need Stone`id kõik pärast kadusid. Kolm punkti peaks küllalt olema ning ma kindlasti kohe ei nõustu David Blairiga, et antud jutt peaks olema kuidagi "arenenuma intriigiga", kui Scotti "Tapetseeritud tuba". Verd täis valgunud kirstude jms lisamine ei tee lugu veel "arenenuks" ning nagu juba öeldud, 15 aasta jooksul korduv unenägu jäi hilisemate sündmustega liiga lõdvalt seotuks. Võib küll olla, et autor püüdis kirjutada komplitseeritumat ja viimistletumat lugu, kui omal ajal Scott; välja tuli aga nii nagu ikka.

Autori täielik nimi on Edward Frederic Benson.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Ausalt öeldes pole ma kunagi aru saanud miks horrorit ulme hulka loetakse, tegemist on ju muinasjutuga lastele või lapsemeelsetele. Kui scifi kirjeldab seda mis kunagi juhtuda võib ja fantasy viib vähem või rohkem teistmoodi maastikele ja maailmadesse, siis horror oma elluärganud kurjade laipadega, kummitavate portreede ja muu ajast ja arust butafooriaga suudab äratada ainult äravõitmatut igavuse tunnet ja tobeda ja tüütu loo otsalõppemise soovi.

Kõige piinlikum horrori juures on see, kuidas kirjanik tahab kirjeldada üle mõistuse õudsat tunnet, nii õudsat et inimmõistus seda taluda ei suudagi, saab aga hakkama mingi 60ndate kummist ja papist elukate tasemel "õudusega", mida jälgides on võimalik tilk püksi naerda.

Selle arvustusega ma ühtlasi teatan, et minu käest saab kõrgema hinde ainult selline õudukas, mida lugedes mul kõhe hakkab. Kummitavad portreed, 15 aastat järjepannu nähtavad uned ja mingi ebamääraselt kuri mutt, kes on seepärast kuri et lihtsalt on, minu käest üle "2" ei saa ja ei hakka mitte iial saamagi.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sarnasus kogumiku eelmise loo, Lazartšuki jutuga "Pimedusest", on suur. Mistõttu oleks koostaja võinud need üksteisest vähe kaugemale paigutada.
 
Jutt jääb Lazartšuki omale selgelt alla, sest tegelased on skemaatilisemad. Lisaks poleks neid kaldkirjas annotatsioone minu arust vaja olnud.
Teksti loeti eesti keeles