The Lathe of Heaven on klassikalist tüüpi ulmelugu. Peategelaseks on George Orr, noor järeleandliku meelega joonestaja, kes elab Portlandis, Ameerika Ühendriikide idarannikul. Kuid maailm, milles ta elab, on ülerahvastatud ja pidevalt nälgiv düstoopia, kus Lähis-Idas on juba aastakümneid kohutav sõda käinud.
Erinevate ravimite väärkasutuse tõttu määratakse Orrile kohustuslik ravi psühhiaatri ja unespetsialisti William Haberi juures. Talle tunnistab Orr uskumatut tõde - tal on võime und nähes maailma muuta. Kartes nii midagi hirmsat korda saata ongi ta kasutanud erinevaid ravimeid, et sundida end mitte und nägema.
Haber võtab seda esialgu kui sonimist, kuid kuna uni on tema eriala, püüab ta Orrile katseks sisendada mingeid kindlaid asju, mida unes näha. Kui tundub, et need asjad saavadki tõeks, läheb Haber hoogu ja püüab Orri võime abil suuremaid muutusi teha. Tundes õudust oma võime sellise väärkasutuse üle, otsib Orr abi - kuid ainuke, kes teda kuulab on mustanahaline advokaat Heather Lelace...
Olen seda raamatut kunagi varem lugenud, kuid hea oli jälle mälu värskendada. Ma arvan, et see on autori ehk parimal loomeperioodil kirjutatud väga tugev teos, mis on natuke teenimatult varju jäänud. Tõesti, pärast romaani "Ilmajäetud" tõlke ilmumist, on see minu arvates üks kahest viimasest olulisemast Le Guini romaanist, mida veel maakeelde pandud pole.
Asjaolu on seda üllatavam, kuna erinevalt sellest teisest (väga eksperimentaalne Always Coming Home) on siin tegemist klassikalist tüüpi looga. See on rüütatud küll SF teemadesse (erinevat tüüpi düstoopiad, tuumasõda, tulnukate sissetung, ajaloo muutmine), kuid selle juured on veelgi kaugemal. Nimelt kogu maailmas tuntud muinasjuttudes ja legendides soovidest, mis ei täitu päris nii, nagu tahetud.
Kuid seda lihtsat mõtet kasutab Le Guin mitme huvitava teema arendamiseks. Näiteks Orr, kes võib lugejale jätta alguses tahtejõuetu tossikese mulje, on tegelikult Tao printsiibi "paindu, ära murdu" kehastus. Lelace, kes tundub esmapilgul karm ja jõuline, kannab lihtsalt elu poolt talle kasvatatud jäika, kuid habrast kesta.
Ning lõpuks muidugi Haber, kes on põhimõtteliselt Teaduse kehastus - natuke nagu Mary Shelley doktor Frankenstein. Ta tahab murda üha edasi ja edasi, nähes igas tagasilöögis ainult ajutist takistust - ning Orris mitte patsienti vaid kõigest uurimisobjekti või tööriista. Kuid kui ta lõpuks vaatab seda, mida Orr on kogu aeg näinud...
Muidugi on teost võimalik ka kritiseerida - näiteks on loo viimane kolmandik (alates tulnukate sissetungist) selle algusest mõnevõrra nõrgem. On selge, et utilitarism autorile ei meeldi, aga kohati jääb ideede esitamine siis juba natuke vähem veenvaks. Samas on lõpplahendus jälle hea ning seob otsad väga kenasti kokku.
Lisaks, hoolimata kõigest huvitavast, ei ole siin tõesti päris midagi nii erakordset, nagu Le Guini loomingu absoluutses paremikus. Kuid see ei näita mitte romaani nõrkust vaid pigem võrdlusmaterjali taseme kõrgust. Tähelepanuväärne, olgugi et muust loomingust mitmes mõttes natuke eraldiseisev, on see romaan aga kahtlemata.
Hinnang: 8/10
