Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karl Ristikivi ·

eesti keeles: Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964
««Loomingu» Raamatukogu» 1966; nr. 27-30
Tallinn «Varrak» 2003

  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
5
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Karl Ristikivi balanseerib oma ajalooliste romaanidega üsna sageli ulmekirjanduse piirimail... sedavõrd euroopaliku looja puhul on see ka loomulik, temasugust ei tohiks häirida see kohalik väiklane jagelemine madalate ja ülevate süzheede ning zhanripuhtuse üle. "Imede saar" kipub vist üsna stiilipuhas ulme olema, sest enamus romaani tegevusest toimub Atlantises. XIV sajandil paneb üks seltskond katku eest merele plehku ning selle põgenemisretke käigus jõutakse Atlantisesse, kus on sihuke keskaegne 'high tech' ühiskond, mis baseerub samas siiski üsna antiigilikul elukorraldusel. Huvitav ja hea romaan, kuigi ma pole kindel kas see just tavalugeja maitsele vastab... arutlusi on üsna palju. Samas on Ristikivi üks väheseid eesti kirjanikke, kes on oma romaanid mõnuga loetavaiks kirjutanud, nii ka selle.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat jah. Selline mõnusalt kaasahaarav jutuke. Ristikivi oskab neid sõnakesi sedasi seada et kohe kisub kaasa. Sisu ka selline mõnus ja huvitav. Ei tule peale sellist tüdimust kui näiteks Hellati ja Elooni ja mõnede teiste eesti autorite puhul. Heaoluühiskond, kus pole surmanuhtlust ja isegi vangis ei tohi kedagi hoida. Ja veel igasugust muud värki seal saarekesel. Kõik teevad mis tahavad. Mingit satiiri vist ka kuigipalju oli kogu maailmakorra aadressil jne. Tea kus nad seda saart oma hüpnoosi abil peidus ka hoiavad. Nojah.Eks ma ise tavalugeja. Sellest nurgast vaadates peaks siis sobima küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kas Ristikivi leidis, et Vahemere kultuurilruumist on nii palju kirjutatud et peaks ka sellele paikkonnale omase keskaegse müstifikatsiooniga kätt proovima? Sellest tulenevalt on tekst kirjutatud suhteliselt vastavalt keskaegsele ettekujutusele teadusest ja selle võimalikest saavutustest, mis tänapäevaste teadmistega eriti kokku ei lähe. Stiilipuhtuse huvides tuleb hinnata, et autor ei ole järele andnud kiusatusele (kui tal see oli) kirjeldada tänapäevaseid tehnika saavutusi minevikuinimese silmade läbi, vaid kasutab lahendusi, mis omaaegsele kirjamehele oleks võinud pähe tulla ("automaataerudega" paat jms). Kas sellist lähenemist "stiilipuhtaks ulmeks" saab nimetada, on iseasi, kuid mulle tundub, et sellest terminist niisama palju arusaamisi, kui on inimesi. SF alla ta igatahes ei kipu mahtuma.
Teksti loeti eesti keeles

Oli jah selline kena pisike riigike. Kuid mida enam Riigi elukorraldust kirjeldati seda enam hakkas nagu veidi kiiva kiskuma. Ei usu, et selline elukorraldus võiks stabiilne olla või selleks pikema aja jooksul jääda. Lihtsalt ei usu...
Kirjutada Ristikivi oskab, mõnus lugeda. Viite ei saa, pole nii SF et panna, vahest ehk 4,5.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen kõigepealt ära, et raamat on meeldiv, sujuvas, loetavas stiilis kirjutatud ja omal viisil terviklik. Kõik edasine on taskufilosoofiline ühiskonnakriitiline analüüs, mille võivad need, kes seda kui lihtsalt köitvat fantaasiat loevad, - ja seda teos lisaks muule ikkagi on - rahus lugemata jätta.

-----

Me ei saa kunagi üle ega ümber ajastust, milles elame - see oli põhiline kangastuv mõte antud teost lugedes. Kuigi tekst püüdis vihjata - ja suuremas osas õnnestunult - varajasele keskajale, on sealt tänase lugeja jaoks selgelt läbi kumamas aeg 40 aastat tagasi, kui teos tegelikult kirjutati. Õieti on seda raske arvustada ka sellest seisukohast, sest tegemist on fiktsiooniga fiktsioonis, st. meie teame, et teos kirjutati 60-ndate alul, autor paneb jutustama ühe 14-nda sajandi tegelase ja annab mõista, et viimane kirjutas teose ühe krahvi lõbustamiseks. Muide, teose üldisest õhustikust langevadki välja proloog ja epiloog, mille kirjutamise vabanduseks võib vast olla, et KR ei tahtnud lasta vastavast ajastust ja isikutest kogutud teadmisi niisama raisku minna - leheküljed on täis (pseudo)fakte, millest on ehk laiema silmaringiga ja vastavat aega pisut tundval inimesel hea silmad üle libistada, kuid raamatu mõistmisele nad midagi juurde ei anna, sest nii või teisiti ei kipu lugeja uskuma, et reis tegelikult aset leidis, pigem on tegemist sajandi algusepoole kirjanduslike traditsioonide jätkamisega, kus ülesehitatud fantaasiamaailmal lasti eksisteerida siinsamas meie kõrval ning mõeldi välja hulgaliselt põhjusi, miks enam ei õnnestu sinna minna; väga tihti lasti sel lihtsalt hävineda.

Niisiis satub üks noormees laevale ja on tahes-tahtmata sunnitud võtma ette reisi otsima saart, kus Platoni õpetuse järgijad on ehk üles ehitanud ideaalse riigi. Peale alguse seiklusi sumbubki teos peale rändurite kohalejõudmist pikkadeks lehekülgedeks arutlusteks selle leitud saare, Allotria elu-olu üle. Ja just siin löövadki välja 60-ndad, mida mõned nimetavad "kuldseteks". Tollal jutlustati ju tõsimeeli nn vabakasvatust, üritati muuta õpetajat klouniks klassi ees. (Stseen raamatust, kus 10-12-aastased võõraid igasuguse prahiga loobivad; õpetaja ei keelanud, nad põgenesid.) Kainenemine tuli 70-ndatel, kui selgus, et nii ei õpi inimene üldse mitte midagi ja esimene laine alternatiivkoolidest tulnuid tuli suunata "alternatiivelule", st üritada neid kuidagi lootusetust asotsialiseerumisest eemal hoida. (Raamatus kinnitas õpetaja, et nad vanemaks saades kasvavad ümber. Ise kasvavad?!? Niisama, heast peast… Me oleme seda näinud - ei kasva, hoopis võtavad rämpsu asemel kaika ja siis relva ja siis ei ole enam kuhugi joosta.) Kirjeldatud "absoluutne vaim" on selge vihte tollal järjest enam moodi minevatele narkootikumidele; "lihtsus" ja "loomulikkus" olid hipide loosungid; "perekonnast" pidi tulema kõik halb. Jällegi - see oli 70-80-ndatel, kui selgus mis sellest kõigest välja tuleb… Muidugi ei ole kirjeldatud utoopia klassikaline kommunism, vaid pigem tugevate riiklike piirangutega kapitalism, ent ühiskonnateooriaid tundes on selge, et kirjeldatud sotsium oleks ammu lõhki läinud ja teadussaavutuste asemel mandunud. (Kui me nüüd võtame aluseks, et see pidi vastama 14-nda sajandi inimese ettekujutusele ideaalist, on see arusaadav, samas aga jõuame juba eelpoolkirjeldatud ummikuni, sest kirjutada oli ju ikkagi KR, kes pidi ju tollele saarele elu andma et cetera.)

Teatud mõttes on tegemist klassikalise paradoksiga - kui me süveneme utoopiasse, osutub see düstoopiaks. Tõeliste inimestevaheliste suhete taunitus (sõprus ja perekondlik armastus oli tabud), pidev kontroll, paranoiline rõõmusolemine, ametnike kontrollimatu võim, ebameeldiva informatsiooni varjamine, raamidesse surutud elu - võrdlusena sellesama varajase keskajaga oli saar kahtlemata utoopia, ent… jällegi ma ei tea - kui KR sellega näitas, kui ohtlik on selline skisofreeniline, habras tasakaal, teen ta ees sügava kummarduse, aga ma kahtlen selles, sest 40 aastat tagasi oli üldine suhtumine teine. Niisamuti kui piiritu usk demokraatiasse - ühelt poolt ta küll näitab, kui kergesti võib demokraatia asenduda türanniaga, ent teiselt poolt on demokraatia alati "hea" ja türannia "halb", kirjeldades, kuid jättes vastamata peamise küsimuse - miks sisuliselt needsamad, demokraatias kasvanud inimesed nii varmalt kehtestavad võimalusel türannia? Jällegi vabanduseks, et selline ühe inimese suu läbi antud kirjeldus, palegi keskaegsele inimesele, ent… ja kogu see muu nõiaring.

Ent aitab, nii võiks jätkata pikalt, ent ma usun, et peamine mõte on edasi antud. Ja midagi peab ka teisele avastada jääma ;-) Igatahes mõtteid teos tekitas ja selliselt on see paljude definitsioonide järgi hea ulme.

Teksti loeti eesti keeles

Maru hea raamat. Ja kusjuures veel päris usutavalt kirjutatud. Kõiksugu analoogiat Platoni ideaalidega andsid veelgi ajaloolisema meki asjale juurde. raamat tuleks keskooli kohustuslikku kirjandusse lükata (võibolla juba ongi - ei tea).
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole koolis kohustuslik! Kuigi mingis koolilugemikus oli sellest katkend küll sees (ei mäleta, mis klassi omas). Tegelikult just sel põhjusel "Imede saare" raamatukogust üles otsisingi.

Tegemist on siis vana tuntud Atlantise-müüdi ühe käsitlusega paljudest, kuigi Ristikivi väidab ise oma raamatus, et Atlantis olevat hoopis teises kohas. See selleks. "Imede saar" pole sugugi halvasti kirjutatud, kergesti loetav (!!! Ristikivi puhul). Küll aga napib karismast.

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui keegi siiralt usub, et Ristikivi enda kirjeldatud yhiskonda utoopiaks pidas, tahan ma seda inimest näha. Kindlasti õnnestub mul talle myya puhkuseosakuid, nõukogude-aegseid loteriipileteid ja ehk isegi purgitäis flogistoni. Kena, kui vahel ka mõni siiras lapselik hing ette satub.

Lugu on hästi kirjutatud ja kui kirjanduslikud mystifikatsioonid kuuluvad "sajandi algusepoolde", pole keegi seda ilmselt Ecole ytelda julenud. (Nojah, hea, kui mõni tark mees ikka dateeringud paika paneb.) Ainuke joon, mis mind selle romaani juures häirib, ongi seesinane swiftilik-huxleylik sotsiaalkriitilisus. Ei armasta ma seda, vähemalt mitte niisuguses vormis. Seepärast neli - mis muidugi on selline hea tugev neli, millega võib kolmetollise tammepuust plangu eriliselt pingutamata pooleks lyya.

Teksti loeti eesti keeles

Kas on tegemist ulmeromaaniga? Oh, kui raske küsimus. Kas on tegemist ULMELISE teosega? Jaah, vist küll... Kuivõrd raamatus kirjeldatud inimesi ja sündmusi pole kirjutatud ajaloos olemas, siis jah, tegemist on ulmelise elemendiga teosega. Tegelikult tekkis mul teatav paralleel meie kaasmaalasega, kelle nimeks Uido Truia (ma tõesti loodan, et väike värin, mida ma just oma istumise all tundsi oli mööduv rong ja mitte end hauas teist külge pöörav Ristikivi) ja kes armastab oma nn "teostes" tegelda peamiselt oma maailmavaate deklareerimisega ja ei enamaga. Siiski, "Imede saar" on midagi palju-palju enamat. Ja suuremat. Ja üsna hää tutvustus ühe suurima antiigi mõtleja arvamisest asjadest. Milliste käes me paraku paljus praegugi kannatame.

Tegelikult on üsna kummastav lugeda eelarvustajaid - vägisi võib jääda mulje nagu ei oleks nad Platoniga, peale nime, just teab mis tuttavad. Teatavate pisikeste mööndustega kujutab Allotria (NB! mitte mingil juhul ajada segi Atlantisega, mille kohta on öeldud ka teoses sõnaselgelt, et "ta asub teispool lääne udusid") üsna üheselt Platoni politeia`t, ehk ideaalset elukorraldust. Muuseas, Allotriat on mainitud nii Campanella "Päikesesaares" kui ka Thomas More`i poolt. Ilmselt on Ristikivi välja jätnud ilmselged praeguseks kuiskit mittemõistetavad mõttekäigud ja sisse jätnud vaheldumisi vaated, millest mingit osa ta kiitis heaks ja teisi, millega ta seda ei teinud. Nii ta võtab kätte ja lugejale märkamatult lahkab enda loodud ühiskonda patoloogi kiretusega. Tõsi, ta teeb seda küll kiirmarsi korras ja konstanteerides mitmeid fakte viisil, mida lugeja ise peab tõlgendama, ent mille kohta selgelt on märk maha pandud.

Lõpetuseks. Kui eelarvutajal juhtub tõsti purgike flogistoni üle olema, siis mina oleks nõus ostma küll. Aga see peab puhas olema. Muidu ma kutsun tuttavad rohelised mehikesed kampa ja me tuleme hulgakesi müüjale "das Welt-Eis theorie"`d seletama.

Üsna veider on kohe peale arvustuse kirjutamist sinna midagi lisada, aga mis seal ikka.

Ristikivikohta (minu kogemusel, millist polegi hirmvähe) on siiski tegemist üsna paariplaanilise teosega. Kui on enamat todeldud, ei ole see siiski paraku välja tulnud. Hindan tunduvalt kõrgemalt tema ristisõdade triloogiat ja "Hingede ööd" ei hakkagi mainima, sest see on nii lähedal meie kirjanduse tipule, et rääkides tippudest, siis on asi täpselt nii, et kord on kõrgem Dzho-mö-lung-ma, kord Dzho-o-yu. Kui nii geograafiase langeda (või tõusta).

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles