Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Kes varju püüab

(lühiromaan aastast 2016)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kes-varju-puuab

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 53 (veebruar 2016)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

Tekst leidub kogumikes:
  • Reaktor
Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Ülekuulamisstseeni juures läks krobeliseks. Vaenlase kombatandiks ei ole loogiline teda nimetada, sest kui ta on vaenlase kombatant, siis on ta ka sõjavang ning ei pea ütlema midagi peale nime, numbri ja väeosa. Ülekuulaja esiteks ütles, et talle kriminaalprotsessis tagatud õigused ei laiene, aga omistas järgmises lauses talle veel soodsama staatuse kui kriminaalprotsessis kahtlustataval. Guantanamo jaoks näiteks leiutati igasugu pseudojuriidikat, et sinna tooduid ei peaks sõjavangidena vaatlema (asi käis ka Ülemkohtus, mis otsustas hiljem, et Genfi konventsioon laieneb ka niinimetatud terrorismivastases sõjas vangivõetute kohta).

Üleüldse jääb arusaamatuks, miks peategelane vahetult pärast plahvatust kinni peeti - enesetaputerroristid lendavad tavaliselt nii sodiks, et nende mõnekümne minuti jooksul, mis plahvatusest möödas oli, teda kohvikus terroristi teisikuna identifitseerida nüüd küll ei tohtinuks. Ja Krista auto oleks võinud kuulikindel olla. Ja muidugi tulistatakse alla lennuk, mille reisijad on enne õhkutõusmist kiirteel tankitõrjerakette kasutanud. Selle mõistmiseks ei pea väga taibu olema. Minemalennu üritamise asemel oleks tulnud põranda alla kolida - võiks arvata, et kirjeldatud viisil varustatud kodanikul oli selleks ka Suurbritannias mitmesuguseid võimalusi.

Sisu poolest on lugu mõnes mõttes "Lola jooksu" variant. Paljudel, kes filmi näevad, tuleb mõte vastav jutt kirjutada; õnneks suudab suurem osa sellest hoiduda. Siin on teisiti see mõte, et peategelane püüab kõigest hingest rattast välja saada, mitte leida lõime, kus saab kuritegelikul teel hangitud nutsu endale jätta vms. Millest võib omaette jutuks ka täitsa piisata.

Kokkuvõtteks siiski rahuldav pluss märul ja erinevalt teisest samas "Reaktori" numbris ilmunud materjalist ilmselgelt kirjandus. Kui autor sama moodi edasi töötab, saab Veskimees endale varsti kõva konkurendi.

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal on mul Eesti ulmet ikka väga tihti hea meel lugeda. Osatakse kirjutada ja kirjutatakse häid lugusid. Weinberg on minu jaoks olnud ikka autor, kel on head mõtted ja kirjutada oskab, kuid kelle lugude esitusviis on olnud minu jaoks veidi liiga kuiv. Seepärast ei ole ma tema lühiromaane tavaliselt ka ühe soojaga lõpuni jõudnud, vaid olen pidanud tegema pause. Kuidagi aeglased ja lohisevad on nad, isegi märulikohad. Sarnase eelootusega lähenesin ka loole „Kes varju püüab“, ent mind ootas üllatus. Seekordne lugu on hoopis tempokam ja tegevusrikkam, kui Weinbergil tavaliselt. Minu huvi ei raugenud hetkekski ja põnevust jagus viimaste ridadeni.

Millest see hea lugu siis rääkis? Tegevus toimub tänapäeval. Sõidab üks eesti soost puusepp ühendkuningriigist äriasjust koju ja temaga hakkab juhtuma kummalisi asju. Hmmm, mida veel sisu liialt paljastamata öelda... Ma arvan, et sisust piisab :D Põnevust lugejale peab ka ikka jääma ju. Ühe vihje siiski teen – Hiroshi Sakurazaka "All You Need Is Kill". Kes on seda raamatut lugenud või tema põhjal tehtud filmi näinud, siis peaks see vihje piisav olema. Luubi all olevas jutus on sarnase situatsiooniga kimpus aga meie omad jorsid.

Kas sellel heal lool oli ka puudusi? Õigustatud küsimus - muidu ma siin kiidan, kütan ootused üles ja siis hakkab keegi lugema ja säh, üks viga teise otsa ja pettumus suur. No tegelt oli vigu küll, ja kuhjaga, suure kuhjaga. Näiteks see peategelase sõber Harri. Kui ikka tegelasel pole terve jutu jooksul miskit peale ähäh ja öhöh-i eriti öelda, siis pole teda vajagi. Ma mõtlesin, et Harril, kuna ta pidevalt kuhugi läks, poodi või suitsu tegema, on ikka mingi salajane missioon ka, siis muudkui ootasin – tühjagi. Nii et SPOILER – Harri on mõttetu tüüp, ärge temaga arvestage.

Teiseks – see peategelane ei olnud esimeses „päris“ episoodis ikka eriti usutav – no see automaadi üleskorjamine ja baarmani ähvardamine – no mida? Ainus põhjendus, et ta oli šokis ja ei saanud ise ka aru mis teeb. Mõttetu detail, vale detail. Kui kunagi tuleb kordustrükk, siis soovitan soojalt selle maha kriipsutada.

Kolmandaks – tühja lobinat oli alguses ja vahepeal veel sutsu liig palju. Kui tegelased räägivad, siis olgu sel kasvõi hiljem mingi oluline tähtsus, mitte ärgu padraku niisama maast ja ilmast, et autor saaks näidata, et nad tutvuvad loomulikul teel või milleks iganes seda vaja oli. Ja siis seda veel sada korda üle korrata. Päh, olgem asjalikud, inimesed, rääkigem asjast. Saab veel tihendada, saab.

Aga üldiselt – hea lugu. Selle aasta loetud lühilugudest peaaegu Stalkeri kandidaat. Vähemalt esimese kümne sekka kindlasti mahub. Aasta on muidugi ees veel pikk ja loodan, et tuleb hunnikus lugusid, mis selle loo mu nimekirjas tahapoole tõrjuvad, aga seda ainult seepärast, et ma tahan veel palju head kohalike autorite loomingut nautida. Varsti võtan ette Weinbergi värskelt ilmunud esikkogu ja loodan sealt midagi samaväärset leida.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles