Kuna igas lõigus leidub mõni täielik ogarus, on hinne selge. Lame ja lihtlauseline keelekasutus ei jäta kahtlust, et autoril puuduvad peale mõistuspärase teksti tootmise võime ka muud eeldused ilukirjanduslikuks tegevuseks. Kribagu äriplaane edasi.
(jutt aastast 2014)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 13: Meister ja õpipoiss» 2014
"Must palee" jätab justkui anakronistliku mulje, selliseid lugusid kirjutati kuskil 50-60 aastat tagasi. Kui loo algus toob silme ette Lovecrafti loomingu, siis ajapikku selgub, et tegu on ikkagi SF-iga. Autoritutvustuses on Käit ühe oma lemmikuna maininud Simmonsit ja eks "Hyperioni" mõjutusi (Ajasargad!) ole ka sellest loost tugevalt näha... Tegelaskujudele ja dialoogidele võinuks tõesti rohkem värvi anda, need mõjuvad kuidagi üheplaaniliselt.
Olen juba pikemat aega mõelnud, et Baasis võiks hinnata tekste hoopis kuuepallisüsteemis-liiga palju on neid teoseid, mille hinne jääks justkui kuhugi "3" ja "4" vahele. Nii ka käesolev lugu, mille hindeks olgu siis "3" tugeva plussiga.
Keelekasutuse osas tahaks veel mainida, et vähemalt mulle jätab tekstis parema mulje, kui järkarve ei kirjutata numbritega, vaid sõnadega (5-aastane vs. viieaastane). Aga eks see ole rohkem keeletoimetamise küsimus...
Lisan veel ühe sõna: ajaraisk.
Mulle jääb selgusetuks, kuidas teadlased püramiidi all olevasse saali üldse sisse pääsesid, väidetavalt olid põrand, seinad, sargad ja lagi mingist läbistamatust materjalist ning ukse avastasid sinna lõksujäänud ju hoopis hiljem. Autor ütleb vaid, et saali pääsemine "ei osutunudki eriti raskeks". No tore.
Tähelepanuväärne on autori utilitaarne ümberkäimine loo tegelastega, nii püramiidide nimetu esmaavastaja kui tema ülemus Niederbaum kaovad kohe pildilt, kui nende järele vajadus kaob, sama lugu on Erika isaga.
Jutu karikatuurselt järsk lõpp teeb selgeks, et autoril polnudki kavas meid sarkade saladusse pühendada. Usutavasti enamik lugejaid seda intuitiivselt siiski ootas. No mis teha. Kolm miinus (autori õnnestumist huumori vallas tuleb ju kuidagi tunnustada).