Karel Michal

Siit jõuab sujuvalt teise etteheiteni. Olgugi, et tegevus toimub tsitaatide järgi 4. aastatuhande keskel, ei esine jutus mitte ühtegi tehnoloogilist vidinat, mida tänapäeval olemas poleks (kui jätta kõrvale portaalid ja kosmoselendudega seonduv). Isegi tõhusat palavikualandajat ei ole. Ometi näib, et jutt on kirjutatud tõsimeelselt, mitte keel-põses "tuumapungi" vms.-na.

Kirjatehniliselt häirib väga, et nii meenutuste kui põhitegevuse kohta kasutatakse ühtviisi lihtminevikku ning neid ei eristata tühja reaga vms. viisil. Meenutused tulevad täiesti ootamatult ja lugeja mõistatagu, miks mingi tundmatu nimega tegelane järsku rääkima hakkab.

Algajatele eesti autoritele meeldib kasutada mittemidagiütlevaid anglo-ameerika nimesid ja nii ka siin. Pole mitte ühtegi sisulist põhjust, miks peaks peategelane olema mingist Wisconsini ülikoolist, mitte TÜ-st või TTÜ-st. Et ikka peenem oleks, väljamaa värk ja puha...?

Beduiinid on araablased. Iraan on sama, mis muistne Pärsia. Araabia keel kuulub semiidi keelte hulka ja afroaasia keelkonda, pärsia keel on indoeuroopa keelkonna keel. Arvata, et beduiinid võiks tulla Iraanist, on äärmine asjatundmatus. Tekstist jääb lahtiseks, kas seda peaks omistama autorile või peategelasele.

Peategelase Wisconsini Ülikooli taust tundus tõesti veidi põhjendamatu, samas oli kogu see tegevusmaailm ju suhteliselt multikultuurne ja kaugeltki mitte ülemäära Ameerika-keskne (ülejäänud etteheiteid eelmises arvustuses ma isegi ei vaevu kommenteerima). Mis minu jaoks loo hinde "4" peale tõmbab, on just see, et ega peale huvitava maailma siin suurt midagi polegi-selline rahulik heietus. Mõnusa detailina on TÜ-s õppinud autor toonud sisse ka akadeemilistes ringkondades levinud paranoilise plagiaadifoobia teema.

Lühidalt öeldes on mul tema fenomen ja hurra-hõisked kergelt arusaamatud. Tegu on ju moditud Düüniga. Seal pole mölakaid harkonnoneid ega üllast kõrberahvast, on vaid kõrberahvas... Ei ole ka gom jabari, ega teisi võluvaid piinamismeetodeid.

Tegelased on kuidagi liiga ettevaatamatud, samas üheülbalised. Ja ronivad kohe võõraga voodisse. Nojah, ju sel neidisel kedagi paremat polnud.

Pluss, peategelane on bioloog eks. Ja ta ei saa aru sõnast "vastne". Mäh? Või oli see uumor? Selline salakaval lõunamaine, millest nalja tegija ise ka aru ei saa?

Lisaks loo põhitaustale (jah ma olen loomulikult "Düüni" lugenud, kes ei oleks, mind ei häiri see paralleel põrmugi, ulme peabki mingile vundamendile toetuma), mängib loos ka teine plaan, so Kane`i minevik, millest küll kahetsusväärselt puudub igasugune viide ta varasematele kogemustele naissooga. Oleks sobinud kasvõi hüpoteetiline tšikk, kes on Kane`i värskelt maha jätnud, seoses Kane`i positsiooni kaotusega ülikoolis, mis selgitaks ka Kane`i teatud traumaatilisust Nadjaga suhtlemisel.

Teine relevantne etteheide loole võiks olla adresseeritud sellele, miks Yellowstone`il inimeludesse nii hoolimatult suhtutakse - külaline satub võõrustajate ükskõiksuse tõttu pidevalt enam või vähem eluohtlikesse olukordadesse. Aga üldiselt jääb mulje, et uus noor Hargla on areenile astunud. Kõik kirjandusteose toimimiseks vajalikud elemendid on Weinbergi kirjapandus juba olemas, mis sest, et võib-olla mitte päris õiges vahekorras, nii et see buss hetkel veel pisut koliseb.