Antoloogiat "Soome ulme 2" lugema asudes mõtlesin, et huvitav, millal satun just selliste tekstide otsa, mis on minus siiani eesti keeles loetu põhjal põhjanaabrite ulme osas suhtes eelarvamusi tekitanud. Ehk siis kohutavalt uimased, literatuuritsevad ja psühholoogitsevad lood, kus põhirõhk on mingi flegmaatikust tegelase mõtete ning sisemaailma kirjeldustel. Võimalik, et selliste lugude näol on tegu Hea Kirjandusega, mille kvaliteeti ma oma hardcore-žanriulmega äraharjunud piiratud maitsega hinnata ei suuda-asjaolu, mis mind ausaltöeldes väga ei huvita ka, sest kui mind huvitaks Hea Kirjandus, keskenduksin ulme asemel Mats Traadile või mõnele teisele sarnasele kirjanikule. Antoloogia neli esimest teksti-kolm Hurtta lugu ja Leinoneni lühiromaan-kippusid sarnaseid eelarvamusi pigem ümber lükkama-normaalsed žanriulme tekstid, milletaolisi võidakse kirjutada igas riigis ning mis on sarnasest siirupina venivast ugri-doomist täiesti vabad. Ja siis tuli Jääskeläineni lugu, mis sisaldas täpselt seda, mida ma oodanud olin...
Kogu lugu on mingi Soome elumehe heietus, kes haigestub 34-aastaselt väljamõeldud vaimuhaigusse nimega Delphi dementia, mis kustutab ta mälestusi oma isiklikust elust, ent tekitab talle seejuures ka kujuteldavaid "tulevikumälestusi". Kõik see on kirja pandud masendavalt igava monoloogina.