Ma usun, et auroril tekib sellise teksti avaldamisel õigustatud „viie“-ootus. Et ta on nagu kõvasti vaeva näinud päris sf-i kirjutamisega, on teadust ja spekulatsioone, äkilisi pöördeid ja seostatud puänt ja kõik nii edasi. Kui mina oma lugemiselamust õiglaselt kaalutlen, siis ma panen siiski „nelja“ ja seda järgmistel põhjustel. Ma ei saanud hästi aru lõpust (võib vabalt minu viga olla), et mis kombinatsioon selle teadvuste ülekandmisega siis ikkagi tehti. Teiseks ei saanud ma aru, miks oli kasutatud lugeja poole pöördumise meetodit, et kellele ja miks Asterius oma lugu jutustas. Kui see oleks olnud hullumajas, ütleme et kaaspatsientidele, siis oleks see ju vahva olnud. Aga ta vist rääkis seda pärast hullumajast põgenemist? Siis noh, see moment, et Asterius oli täpselt sama hääle ja maailmavaatega kuju, kes kõigis sama autori juttudes esineb. Mis ei ole vist päriselt õiglane etteheide aga mul tekkis tõesti selline deežavuu, et sama kutt on mulle juba mitu pikka lugu rääkinud. Mõned segmendid olid natuke liiga pikad – esiteks see loomaajas krabidega kontaktiloomise stseen ja siis nende ühiskonnakirjeldus. Kui teised inimesed mängu tulid, läks kohe hulga huvitavamaks. Üldse oli kõik see, mis puutub astrofüüsikasse ja tähelendudesse palju põnevam kui krabide zooloogia ja sotsioloogia. Nii et jääks siis „neli“.
