Minu meelest on tegu parima "Skarabeuse" raamatuga pärast Kir Bulõtšovi autorikogu. Viimastel aastatel näib, et vene keelest tõlkides teeb Arvi oluliselt parema valiku kui muu maailma autorite puhul.
(antoloogia aastast 2013)
eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2013
Podarki Semilirandõ – Tegelikult vana valm. Fantasy. Aga hästi kirjutatud ja hinne üles imaluse puudumise eest. 4.
Bez problem! – No mida... Ei ole ka ilmselt naljalugu, kuigi toimuva jaburus justkui viitaks sellele. Ma ei mõtle siin neid talonge ja kõigi-kõige müüdavust, vaid situatsiooni. Ei meeldi mulle lood, kus autori ainus tahtmine on millelegi ära panna (isegi, kui õigusega) ja selleks konstrueeritakse absurdiviidud ühiskond ja loogikavaba konflikt. (Hirmus hästi valvatud kohtunik läheb oma kaitse alt välja ülimalt kahtlasele ja ohtlikule operatsioonile ilmselt meeleheitel mehega, keda ta kohtas samal hommikul...) 2.
Gans Krõsolov – jällegi valm või mõistujutt või... no igatahes mitte SF. Sama jama – hästi kirjutatud, kuid konstrueeritud vaid sisuliselt viimases lauses esitatud küsimuse illustratsiooniks. Ent ma ei ole selle loo peale väga kuri – korra lugeda kõlbas. 4.
Kvest – Oehh. Mida?!? Sellise loo oleksid võinud Strugatskid kirjutada kolmandas klassis. Juhul, kui nad elaksid tänapäeval ja oleks elus ainult young adulti lugenud. Ammu pole nii mõttetut juttu lugenud. Korjatakse absoluutselt sisutühjade ja mõttetute fantaasiakaanonite järgi kokku reisiseltskond, kes siis natuke Strugatskite Tsooni meenutaval muinasmaal kähku otsa saab. Kogu lugu. 2.
Voron – selle loo kohta on Kristjan Sander kirjutanud ammendavalt, kopeerin: „Kõike seda tegid eelkäijad (Wilde, Borges, kasvõi P. L. Travers) igast asendist.” Lisaksin – paremini. 3.
Serjožik – jälle – no mida?!? Lapsemeelne hulluke Vene külas, kes kogemata toimiva voodoo avastanud... 2.
Povodõr – oh jama. Esiteks on seda kosmosest tagasi konservatiivsete ja mõistmatute keskele tulemist juba kirjeldatud. Teiseks kubises lugu loogikaaukudest (mille Kristjan välja tõi). Järele ei jää midagi. 2.
„V plavnjahh” – uau. 5.
Mõ rabotajem za dengi – tüütu. Suurim etteheide kattub sellega, mida Lauri ütles: „Nagu alati, kui venelased üritavad kujutada välismaalasi toimetamas välismaal, kukuvad neil tavalised venelased välja.” Ja kogu loo nad kas joovad on või on pohmellis. Lugu tahab avada ulmelisest seisukohast teatud juutlusega seotud allusioone, noh, ehk avabki, aga mis siis. Tüütu oli ikka. 3.
Nii et mis siis kokkuvõtteks kuni eelviimase looni mu arvamus Vene ulmest vabalanges ja üldisemalt jõudis masendavasse madalseisu, kuhu jäigi. Ma hindasin lugusid, kuid hindasin valikut, kirjanduslikku väärtust ja tõlget, kuid need lood tundusid mulle keskelt läbi (välja arvatud 1 erand, mille juurde pöördun tagasi) otse öelduna halvad. Mingid valmid, mõistujutud, vilets ühiskonnakriitika ja igivanade, ammu paremini teostatud narratiivide läbijutustamine vene soustis. Täielik derivate crap, loid, rõõmutu, väärtusetu. See ehk ei puutu asjasse, kuid vastas minu jaoks küsimusele, miks mul viimastel aastatel on enamik vene keeles lugema hakatud lugusid pooleli jäänud. (Mõtlesin juba, et kas olen keelt niipalju unustanud, et ei saa enam pihta.) No absoluutselt ei köida. Et minust õigest aru saadaks – erandeid on ja tegelikult oli ju kogusse ka valitud teatud tüüpi lugusid. Ma nautisin lugemist, omal viisil need kõik kõnetasid mind, kuid mitte tingimata positiivses võtmes.
Kui veel rääkida sellest erandist („V plavnjahh”), siis mis siin tegelikult on? Revolutsiooniaegade meeleolu. Kusagil (Piiteris) toimub kurat teab mis, massimõrvad, kaos, nälg. Paadiomanik külas viib põgenikke teisele poole (Soome? :-P ) Ainult et on näkineiud, tulnukad ja kogu muu galerii. Võimalik, et see on ebaõiglane üldistus, kuid venelased kirjutavad hästi ainult surve all. Oktoobrirevolutsioon, see kujuteldamatu õudus ja häbi, mis – Vene haritlased ju mõistavad seda – tähendas neile sajanditega mõõdetava kultuurilise tagasilanguse kibedat algust. Kui nad kirjutavad midagi hästi, on enamasti tegemist armutu enesepiitsutamisega. Nende tegelastel läheb hästi ainult utoopiates, kus „kõik on teisiti” (enamasti ei lähe seal ka).
Aga ikkagi on see väga hea kogu. Aitäh!
Mu hinne sellele kogumikule on samuti nagu Millerilgi suurem kui juttude hinnete summa. Tegemist on lihtsalt suurepärase kogumikuga, arvan siit Stalkerit koitmas, ja asjaolu et mõned jutud jätsid ükskõikseks või negatiivse mulje, pole siin eriti tähtis. Tähtis on asjaolu, et vene ulmet ilmub eesti keeles. Siinkohal on Skarabeus vististi ainus tegija sellel rindel, üksikuid asju on ka teistelt, aga vene ulmenovelle ei avalda Eestis küll keegi muu.
Ma olen igale jutule ka eraldi hinde pannud ja ei viitsi siin üle korrutama hakata. Kogumiku pärl oli müstilis-sünge "V plavnjah", mulle meeldis väga ka "Serjožik", mis oli küll mõneti etteaimatav. Oli häid lugusid ja oli mitte nii häid. Tähtis on see, et kogumik kui selline on väga hea. Kuna seda on saada kõigist paremini varustatud raamatupoodidest, siis uuema vene ulme huvilised peaksid küll kähku sinnapoole kiikama, aga ka kõik kes lihtsalt head ulmet hindavad. "Viis" plussiga!
Seekordne Nikkarevi antoloogia kaanekujundus on hea.
(Antoloogia on valitud tekstide kogu, mis on koostajate poolt koondatud kui teatavat valdkonda esindav parim valim. Antoloogiad võivad esindada näiteks mingi maa kirjandust (nt. luulet, novelle, vm.), või ka mingi teadusharu parimate tekstide valimit.)
Võtsin raamatu kätte suurte ootustega.
Vene kaasaegne ulme!
Ohoo – Pelevini ja Jelizarovi kaasmaalased ja kaasaegsed, sealt võib tulla tõeliselt ootamatuid ideid!
Kirjutustehniline meisterikkus on nii suurel ja tugevate kirjandustraditsioonidega maal ennastmõistetav.
Lugesin läbi. Ei olnud kaasaegne Vene ulme.
Autorid: pooled üle kuuekümnesed (Rudenko, Loginov ja Stoljarov) ja vaid üks (Divov) praeguseks alla viiekümnene. Kõige noorem autor (Oleg Divov) on Jelizarovist viis aastat vanem.
Üheksast jutust olid neli (Semiliranda, Rotipüüdja, Quest ja Kaaren) avaldatud eelmisel aastatuhandel, üks 2000 aastal (Serjožik) ja kaks kõige uuemat (Lodusaared ja Raha eest töötamine) 2008. aastal. Kaks juttu (Semiliranda ja Rotipüüdja) pärinesid lausa Nõukogude võimu ajast.
Ma oleksin nende vanade autorite vanade juttudega täitsa rahul kui nad esindaksid mingit tipptaset. Praegu olen sunnitud nentima, et Eesti ulmekirjanduse tase, sellisena nagu teda Täheaegadest lugeda võib, on kriipsujagu kõrgem. Olen kindel, et kaks siinset juttu (Ei mingit probleemi ja Quest) ei leiaks Täheajas Eesti autorite tänapäeval kirjutatuna avaldamist – lihtsalt lati alt läbi jooksmised. Kahe jutu osas on mul olulised kahtlused (Semiliranda ja Serjožik), kas nad pääseksid Täheajas avaldamisele või soovitataks autoritel natuke veel arendeda...
Mul on raske uskuda, et Vene kaasaegsest ulmest ei olnud tõesti midagi valida.
Või et kui valik pidigi olema niiviisi kallutatud, siis oleks tahtnud lugeda ka koostaja kaalutlusi, miks just need.
Minu koondmulje langeb suuresti kokku Ats Milleri omaga – tema arvustuse eelviimase lõigu umbes 15 esimest rida.
Ja ikkagi – kui neil seal on Pelevin ja Jelizarov, kuidas on võimalik, et ei ole mitte ühtegi huvitavalt mõtlevat lühivormiga tegelejat? Ja Pelevinilt endalt ei mahtunud kogumikku mitte ühtki teksti? Ei kuulu vene ulme paremikku?
„Mitte ühtegi huvitavalt mõtlevat lühivormiga tegelejat“ – sai nüüd küll valesti öeldud – Maria Galina nime jätsin meelde! Temalt tahaks veel midagi lugeda...
Soovitus edaspidiseks – kogumiku kokkupanekul mitte usaldada ühe inimese lugemust, maitseotsustust ja valikut. Et teeks mitte Nikkarevi antoloogia, vaid Vene ulme oma...
„Kolm“ (ja mitte „kaks“) seetõttu, et ikkagi oli üks huvitav autor. Ja parem selline antoloogia kui üldse mitte. Ka pean võimalikuks, et veel mõni jutt omab mingit ajaloolist väärtust ehk on omas ajas omanud mingit kirjanduslikku väärtust.
Maria Galina
Mida öelda kogumiku kohta tervikuna? Ma ütleks ühtlane, mänguline, poeetiline. Varasematest rohkem on imeulmet, muinasjutulisust. "Lodusaared" on tõepoolest tipptekst ning võib-olla polnud õigegi seda käesolevas antoloogias avaldada - vähemalt minu mälus kleepus ka "Lodusaartele" külge midagi teiste juttude kergest palaganlikkusest. "Lodusaared" pole seda aga ära teeninud. Kaks Galina lugu on veel ses suhtes huvitavad, et võib näha, kuidas üks ja sama autor kirjutab lõdvalt nii suurepärast teksti kui täielikku jama. Võimalik, et Atsil on õigus - ajaloolise mälu sopikestest välja kistud lood tulevad head, abstraktsem fantastika aga skemaatiline, konstrueeritud ning elukauge. Ülejäänud tükid moodustavad minu jaoks terviku, mida võib iseloomustada lõigu alguses nimetatud sõnadega. Ma ei ole sellise kirjanduse eriline austaja ja mina isiklikult poleks niisugust kogumikku teinud, kuid ma arvan mõistvat, miks Arvi just sellise komplekti kokku pani.
Ma ei nõustu etteheitega, et kuna autorid on valdavalt seitsmendas elukümnendis, siis pole tegu kaasaegse vene ulmega. Heaks kirjanikuks saamine ongi aegavõttev protsess ja paljud inimesed arenevad selle käigus ka ise... 5-10 aastat vanusevahet ei muuda kellegi loomingut tänapäevasemaks või vanaaegsemaks. Lõppude lõpuks on ka Pelevin juba 50 täis. Olen ka absoluutselt kindel, et nii "Kvest" kui "Bez problem" avaldataks "Täheajas" ning poleks ühegi "Täheaja" nõrgimate hulgas. Samuti on need kaugelt üle "Algernoni" avaldamisläve. Küll aga tuleb möönda, et tõepoolest võiks "tänapäeva kirjandus" tähendada viimase kümnendi loomingut.
Lõpuks: kui Kr. Sander peaks valima jutte Vene ulme antoloogiasse, siis oleks seal "Skarabeuse" poolt kirjastatud kolmest antoloogiast "Nõid", "Enne koitu", "Hamsik", "Muumia", "Arvestaja" ja "Lodusaared". Kõigil neil on peale Kr. Sandri austuse ka kõrged keskmised hinded BAAS-is. On veel mõned lihtsalt kobedad ("Kollane allveelaev" näiteks) ja siis ülejäänud... Midagi pole teha, tuleb tunnistada nii endale kui seltsimeestele, et tipptekstide kõrval on "Skarabeuse" antoloogiatesse sattunud ka üksjagu klibu ja prahti.
Pean ütlema, et tegemist oli selles mõttes üsna erilise kogumikuga, et mulle enim meelde jäänud ja meeldinud jutud polnud valdavalt minu lemmikžanrist, teaduslikust fantastikast. Näiteks Aleksei Kalugini õudukas "Serjožik" või siis fantasy-žanrisse kuuluv Svjatoslav Loginovi "Quest". Ainukene sci-fi lugu, mis mulle korda läks - oli Maria Galina "Teejuht".
Lobedalt loetavad, kuid arusaamatu poindiga ja seetõttu ka mittemeeldinud lood olid Maria Galina "Lodusaared", Oleg Divovi "Meie töötame raha eest" ja muidugi Andrei Stoljarovi "Kaaren". Selle viimase kohta võiks lausa öelda, et minu jaoks oli viimaseks piisaks, mis kogumiku hinde neljalt kolmele kallutas. Just sellepärast mul selle mitte just kõige mahukama kogumiku lugemine nii kaua - kuid! - aega võttiski. Aga kui see jutt juba selles köites olema pidi, siis antoloogia enda pealkirjaks oli see tõesti ainumõeldav valik.
Lõpetuseks veel pisut (tegelikult heatahtlikku :)) kriitikat kogumiku enda kohta. Autoritutvustustes ootaksin ma isiklikult pigem rõhu asetamist just neile juttudele, mis kogumikus endas, mitte muu ja pealegi veel eesti keeles mitteilmunud loomingu tutvustamist. Ma tahaks teada, mis mõlkus koostaja peas, kui ta ühe või teise loo valis. Jah, ma saan aru, et paljude juttude puhul võib vastused olla triviaalsed - raha, tekstide pikkus jms. Kuid ikkagi, miks just see jutt, mida koostaja ise sellest arvab jne. Arvi Nikkarevi suguse intelligentse inimese põhjendusi oleks kena lugeda. Tõsi, eespool Arvi pisut põhjendabki, aga siin mõjub see natuke tagantjärgi enda kaitsmisena, mis oleks võinud olemata olla, kui saaksime neid valikukriteeriume raamatust endast lugeda.
Kogumiku kujundusliku poole pealt jäi sedakorda hambusse tagakaas. Mitte, et sel midagi suurt viga oleks, aga see on veidi ebaühtlases stiilis kujundatud: kui mõne tsitaadi alla on kirjutatud autor ja jutt, kust see pärineb, siis teise alla vaid autori nimi ja kolmanda alla miskipärast veel "nii tutvustab /.../ mutandikütte lühiromaanis /.../". Millest selline stiililine kõikumine?
Hoolimata sellest, et tegemist pole just "Skarabeuse" kuldmunaga ja mina hindasin kogumikku juttude aritmeetilise keskmisega, siis kokkuvõttes olen ostu ja lugemiselamusega ikkagi pigem rahul - kasvõi sellepärast, et sain taas kuue vene autoriga tutvust tehtud, kellest varemalt midagi ei teadnud. Väärtus seegi, nii et aitäh ja jõudu-jaksu koostajale edaspidiseks sel tänamatul teel.
"Quest" meeldis esimesel lugemisel väga. Puhas seiklus, vist sellepärast. Hiljem hakkas tunduma, et lugu on kuidagi arvutimängulik. Sarnasust Strugatskite "Piknikuga", nagu üks eelnev arvustaja välja tõi, ei osanud märgata. Rudenko "Ilma probleemideta", või mis ta eestikeelne pealkiri oli, pean heaks looks. Kuigi tegu rohkem krimkaga. Natuke üle vindi keeratud jutt 1990. aastate vene miilitsa argipäevast.
Stoljarovi "Kaarnat" olen juba eraldi arvustanud. Siiski niipalju ütlen, et pean seda Galina "Lodusaarte" kõrval üheks antoloogia parimaks tekstiks. Kalugini "Serjozik" on hästi kirjutatud. Vähemalt nelja väärt. Linnalähedase aiamaade rajooni idüll koos varjatud pingetega. Galina "Teejuhti" olen eraldi arvustanud. Ei ole selgi lool viga midagi. Süngevõitu küll, aga see ei tohiks anda põhjust hinde langetamiseks. Iseenesest on lahe mõelda arukast mittehumanoidsest rassist, kelle maailmataju välistab visuaalse osa.
Galina "Lodusaared" on antoloogia üks parimaid tekste. Vene ulmes on mitmeid häid lugusid, mille autor on viinud soisele tühermaale. Strugatskite "Piknik" ja Oldie "Nitšei dom" näiteks. Kui "Pikniku" ja "Nitšei domi" tegevus toimub kaasajal, siis Galina on viinud oma loo vene kodusõja aega; aega millest rääkides valitses pikka aega Venemaal üks lubatud ajalookäsitlus. Galina nägemus kodusõjas toimunust ei ole vist ka otseselt alternatiivajalugu, sest ta on loosse põiminud hulgaliselt muud materjali. Ja vist on tegemist natuke nõudliku looga lugeja jaoks, sest mõningane huvi ajaloo vastu ja baasteadmiste olemasolu aitavad teksti .. paremini mõista.
Divovi "Meie töötame raha eest" on väga hea seikluslikkuse koha pealt. Võib-olla liiga karnevalilik. Aga mutandid lisasid loole tubli annuse ulmelisust.