Teost kokkuvõttev autori lõppsõna saadab lugeja minema sellisel huvitaval ja andekal noodil: “Ja sellega jätan teiega soojalt hüvasti, vähemalt esialgu. Kui imesid juhtub endiselt, kohtume taas, Tänan, et olete lugenud mu jutte. Loodan, et vähemalt üks neist hoiab teid pärast tulede kustumist veel mõnda aega ärkvel. Hoidke end… ja oodake! Jätsite äkki ahju välja lülitamata? Või unustasite terrassigrilli all gaasi kinni keerata? Kas tagauks on ikka lukus? Kas teil oli meeles selle liblikat keerata? Niisugused asjad ununevad nii kergelt ja just praegu võib keegi sisse hiilida. Võib-olla mõni hull. Noaga. Niisiis, olgugi see kergelt obsessiiv-kompulsiivne käitumine...”
Ehk siis jah, see raamat poeb kohati naha alla küll. Eriti just “Põrgukass”, sellest pikemalt allpool.
See siin on jutukogu, kirjutatud suuremas osas üsna hiljuti (2003 - 2008), üks aastal 1977. Ma sain alles eelmine aasta sellest raamatust teada, ei olnud enda radarile sattunud. St üldiselt ma eesti keeles ilmunud Kinge ikka teadsin - aga see libises mööda.
Raamat algab lahedalt-huvitavalt. “Willa” on algul selline tavaline lugu, jutt veereb nagu hernes. Aga siis kisub kummaliseks, nimelt on teemaks elu peale surma. Või õigemini isegi mitte elu - peategelased on vaimud, kes on kakskümmend aastat tagasi rongiõnnetuses surma saanud, kes on seni rongijaamas. Jaam aga läheb lammutamisele - mis saab elust peale sur… st lammutustöid?
“Kakukesetüdruk” - vaat’ see oli äge! Mingis mõttes hästi lihtne pala - naine satub jooksuringil mõrvariga kokku ning edasine on kassi-hiire mäng. Üks pikemaid lugusid siin raamatus, 65 lk, sellest suurem osa on tihedat actionit täis. See kõik on tõesti justkui suhteliselt lihtne - aga King... oskab, noh. Kui ma teinekord olen hilise Kingi osas olnud kriitiline siis see pala siin on küll ehe näide vanameistri kvaliteedist. Sest kõige taustal on pere purunemine ja lapse surm, kohati äärmiselt kurb ning nukker lugu mis lõpeb järjest positiivsemal noodil.
“Harvey unenägu” - see pala on mingis mõttes äärmiselt Kingilik. Jällegi “tavaline” lugu, krutib ja krutib ja siis heliseb telefon. Pigem lühike jupats mis… töötab. Sama on ka “Peatuspaigaga”, mis on üsna lihtsake - aga kirjanikuhärra kuidagi oskab selle mõnusaks kirjutada.
“Peatuspaik” - üks äärmiselt oluline jutt sellest, kuidas ei tohi kõrvalt nähtud vägivalda ignoreerida, kuidas teinekord peab sekkuma sest ohver ei suuda ise abi paluda.
“Asjad, mis jäid neist maha” - ameeriklastel on teatavasti 9/11 terroriakt väga oluline teema, see jutt siis räägibki juhtunust omamoodi prisma läbi. Päris pull lugu sellest kuidas minemavisatud asjad hakkavad koju tagasi tulema.
“N.” - pääääris kobe Lovecraftilik pala näotust õudusest ja ligihiilivast õõvast. See pole kindlasti Lovecrafti stiilis õudsetest asjadest vahutamine, see on Kingilik… isegi mitte vahutamine aga pajatamine. Väga muhe lugemine, soovitan soojalt nendele, kelle jaoks Lovecraft tundub sutsu tuimavõitu.
“Põrgukass” - ausalt, ma pole ammu midagi nii õudsat lugenud! See on ikka väga jõhker ja karm lugu… aga ma ei ütlegi, kellest, miks ja kuidas. Eraldi vürtsi saavad lugemisest need inimesed, kellele kassid meeldivad. Või kellele ei meeldi. Aga jah - kui tahate judinaid siis selle jutuga jubekirjanik King hiilgab.
“Tumm” - paganas, siin oli mõnus Kingi krutski sees. Põmst ühes loos on nii kurb abielulugu, sõltuvuseliin, roadmovie kui veidra hääletava võõra temaatika. Tõsi, see puänt on kuidagipidi tuttav - aga loo kobedust ei muuda kuidagipidi.
“Väga kitsas koht” - hõõh, kuidas see kogumik lõpeb! Mul endal pole küll selle pala temaatikaga probleeme aga kuidas suhtute teie stsenaariumi, kus jääte mingil põhjusel välipeldikusse kinni? Üsna sitt lugu(heh-heh), mis? Pala on kohati pigem koomiline enda grotesksuses. Meenutab sutsu “Öise vahetuse” kogumikus olnud “Äärekivi”, “Karniis” vmt nimega lugu (orginaalis “The Ledge”). Lõpp jäi sutsu kripeldama, oli natuke nõutusttekitav.
Nagu näha siis mõned jätsin kommenteerimata kuna ei kõnetanud. Näiteks “Velotrenažöör” oli (vabandage mu prantsuse keelt) - valus pask. Jah, ilmselt mingi nurga alt parodiseeriv, hingelähedane nendele, kes kirglikult neid jooksvaid linte ja paigalsõitvaid väntasid vihkavad. Kuna enda jaoks ei tekita need mingeid emotsioone siis… meh.
Kokkuvõtvalt - seni loetud Kingi kogumikest kõige ebaühtlasem. Kusjuures mitte hullult ebaühtlane või halb - aga mõned “meh” palad ikka leiab. Samas kobedaid ja ponkse on selgelt rohkem, võib rahuliku südamega enda raamaturiiulisse asetada.
