Kohutav, kohutav.
Lugemine võttis aega ligi kuu toore tahtejõuga lõik lõigu haaval edasi punnimist. Ometi tundsin mingit moraalset kohustust Kaasi jutt 11. Täheajas siiski läbida, võib-olla veidi pahupidi pööratud kristliku päritoluga põhimõttest "tee teisele, mida tahad endale tehtavat".
Pooleli ei jätnud, kuigi oleks väga tahtnud.
Miks siis lugu nii halb on minu meelest:
* Tegelastel vahet teha on hirmus piin.
Esiteks on kõik tegelased mehed, ainsagi erandita.
Teiseks on enamik kas sõjaväelased või mingid ülikud. Lademes silme ette valguvad sõnad "kolonel", "kindral", "hertsog", "kapten", "julgeolekuülem", "imperaator" jne läksid pidevalt omavahel segamini. Seda sellest hoolimata, et autor oli ilmselt selguse huvides hoolitsenud selle eest, et iga tiitlit kannaks ainult üks inimene, niisiis oli tegevustikus üks kapten, üks kolonel jne. Kindrali osas oma pole kindel, kindral(id) ajasid mind kõige rohkem segadusse. Üks neist oli see Gerhard, kelle puhul mulle täiesti segaks jäi, mille või kelle kindral ta oli, mispärast olid talle vajalikud incognito nurgatagustes passimised ja saladuslikud kadumised ja üldse, kelle kirju lehm.
Kas ja kes oli teine, ei oska öelda.
Aga see kõik on pisiasi selle kõrval, et tegelased on ka muidu eristamatud.
Kõik räägivad umbes ühtemoodi.
Kellegi välimus peale sureva hertsogi, kes on vana, ja Andrease, kes on 14, ei eristu teiste omadest.
Kellelgi ei ole üldse mitte mingit muud elu, kui see trooni, troonipärimise ja elukutsega seonduv jant, mille ümber see lugu keerleb.
Mingeid erilisi emotsioone peale vihastamise ja põlguse neil samuti pole, jälle on erandiks Andreas ja natukene ka peategelasest kapten, kellele see Andreas vähemalt natukene armsaks sai.
Enamik tegelasi on õudselt head võitlejad, praktiliselt alistamatud, kuni nad kohtuvad kellegagi, kes on neist parem. (Kohtuda nt arvulises ülekaalus lihtsõduritest vastastega on loo alguses kaptenile veel vähemalt veidi õudne, lõpu poole pole arvuline ülekaal ühele piisavalt osavale mehele enam probleem).
Üllataval kombel jäid mulle päris hästi meelde ja eristusid tegelaste nimed, aga painav oli see, et üldse ei jäänud mällu, mida need nimed tähistasid - nt ma teadsin, et Andrease vanad semud olid Gerhard ja Henrik, aga see, et Gerhard oli kindral ja Henrik surnumanaja, tabas mind sügava üllatusena.
Eriti tüütu oli, et loo peategelane üldnimetusega "kapten" oli nii oma suhtumistelt, mõtteviisilt kui kõigilt muudelt atribuutidelt praktiliselt identne loo antikangelase, kellegi "koloneliga". Pool lugu nad jälitasid üksteist, seadsid üksteisele lõkse ja tegid üksteise kohta otse näkku mitmemõttelisi sapiseid tähendusi, mille mõte oli "ma tean küll, et me oleme vaenlased, ja tean, et sina ka tead, aga otse ma midagi ei ütle - mis ei takista mul rämedalt vihjata ja ülbitseda".
Nad olid nii kohutavalt sarnased nagu mingid kaksikvennad, ja võimatu oli ühte oluliselt paremini või halvemini suhtuda kui teise. Miska nendevaheline mõõduvõtmine oli igav, igav, igav.
* Üldse oli kõik igav.
Päris hämmeldav - loos on võitlust ja actionit, maagiat, suur lahing, intriigid, varitsemised, lõksud, findi findi findina keerduv "kes on reetur, kes reedab keda" peamurdmine, aga lugeda on igavam kui kokaraamatut. Seda põhiliselt kahel põhjusel:
1) Tegelaste emotsioonid ja mõtted nendega ja nende ümber toimuvate sündmuste kohta on äärmiselt puudulikud ja ühekülgsed. Nad on nagu pappkujud.
2) Autor mainib asju üks kord ja siis eeldab, et need jäävad meelde.
Minul läksid omavahel sassi nii hertsog ja imperaator kui Belgravia ja Impeerium. Jube raske on jälgida poliitikat, kui mul pole isegi meeles, kes on omavahel liitlased, kes vaenlased, ja ma pean seda teksti mööda taga otsima.
Ühe poliitilist olukorda kirjeldava loengu (mis on nii igav, et tukk tuleb peale) asemel peaks pidevalt dialoogis ja peategelase mõtetes infot ette söötma, et kes on kes. Nii jääb palju paremini meelde.
Kujuka näitena lugeja halvast informeerimisest võiks tuua leheküljel 249 kapteni peas vormuva mõtte. Kapten ei suuda seal uskuda, et vastused teda vaevanud küsimustele on nii lihtsad.
Samas mina lugejana esiteks ei mäleta, et teda üldse mingid küsimused väga vaevanud oleks peale üldise "wtf siin toimub?!" ja teiseks ei saanud mina neist "lihtsatest" vastustest suurt midagi aru v.a. et pidevalt peapahaluses kahtlustatav tegelane seda ilmselt siiski pole.
Vbla oleksin saanud, kui oleksin mäletanud, mis küsimustest on jutt, aga polnud seda õnne antud.
* Sündmustikul puudub emotsionaalne telg. Kogu aeg on õhus mingeid ebamääraseid "wth, kes on vandenõu taga ja milles see vandenõu ikkagi seisneb"-küsimusi, aga ükski neist ei tundu oluline. Ei ole mingit teemat, mis mind pidevalt õhevil hoiaks - nt et kas saab siis sõrmuse hävitatud või ei. Ei ole põnev, no ei ole üldse põnev!
Kellelegi pole kaasa elada, kuna tegelased on nagu rivi ühe mudeli järgi lõigatud nukke.
On vaid sügavalt kama, kes võidab, kes kaotab ja milleks üldse kogu see jamps.
Et mitte tunduda ülemäära karm, siis lõppu ka midagi positiivset: Marcus Kaas on võimeline õigesti lauseid moodustama ja neid järjestama küllaltki loogilisel moel, lisades vahel teksti ka tsutikese huumorit.
Ta viitsib kirjutada pikka teksti, mis tähendab, et visadust on.
Samuti on loost näha ambitsiooni luua maailm ja ambitsioon on iseenesest tore asi.
Kahjuks on maailma asemel tulemuseks papist dekoratsioonid, üsna tolmused seesugused, ja karakterite asemel vineerist välja lõigatud igasuguse sügavuseta nukud.
Üritades näha, mida selle (kindlasti üsna aeganõudva) ponnistusega kasulikku teha, ütleb mu fantaasia üsna üles. Vbla kuulutada osakeseks romaani kondikavast?
Sest isegi mustandiks on seda teksti raske pidada, kuna tegelased ikka nii üldse-üldse-üldse ei kanna.
