Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Triinu Meres ·

Nagu nuga vööl

(jutt aastast 2012)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt:-nagu-nuga-vool

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 10 (juuli 2012)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Tuumahiid» 2013

Tekst leidub kogumikes:
  • Reaktor
Hinne
Hindajaid
1
2
3
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (6)

Jutuna on see selline „käib kah“ tase.
Selle autori jaoks – kellele palju antud, sellelt palju nõutakse...
Lugu.
Poiss tapab kogematasel moel hiliskeskeas mehe. Tema (ühiskonna) arusaamade kohaselt peab ta nüüd surnu kohustused endale võtma.

Nõnda nad läksid.
Tegelik jutt – romaan – peaks selle koha peal algama. Tema lõpetab!
Pärast sissejuhatust.

Mõeldes jutule ei saa ma romaani kuidagi peast.
Ja romaan mulle meeldib. Kohe väga meeldib.
Kohatud asjad ja juttu kahjustavad detailid lähevad oma kohale ja pakuvad suurt rõõmu.

Jutt koosneb suuresti stiilist. Arhailine, empaatiline...
A’misjauks pidi tegelaste mõtteid, sisekõnet ja muud taolist andma edasi kolmel erineval moel?
Sellele ei näe ma mõtet isegi romaanis ja ei saa öelda, et ma ei oleks püüdnud. Tõstsin isegi lõike kõrvuti ja mõtisklesin, lootusetult. Seletus ei tulene mitte jutu loogikast või sõnumist, vaid käsitöö kujutletavast ajalisest kulgemisest.
Autor on korduvalt jutlustanud tööst tekstiga, selle lõputust parandamisesest (bla-bla-bla) – siin on SEE tegemata (lõpetamata) jäänud!

Edasi romaani meeldivatest külgedest.
On kaks ühiskonda. Keskne on väärtuste suhtelisuse ja inimeste (peaaegu, et kohustusliku) enesekesksuse poolest meid ümbritsevaga (see peegeldub jõuliselt ka kogu eestikeelses ulmes) üsna samamoodi. Parimast parim saab olla vaid jõuline JOKK. Tapmine on täitsa tore ja lubatav asi kui vahele ei jää ja tapetav ei kuulu võimsamasse perekonda.
(„Veneetsia kaupmees“ on lugu kahe JOKK’i võitlusest. Kaotaja ja ebasümpaatne on oma väljalaenatud raha tagasitahtja.)
Keskaegse jokk-maailma (jutus on selleks aimatavalt Lauskmaa) sarnasust meid ümbritsevaga on rõhutatud ja toonitatud selgelt eestipäraste nimedega.
Sinna saabub võõras mägedest, kus on isegi kohanimed sellised, mida eestlane kirjapildi järgi hääldada ei oska (sama keele rääkimine all ja üleval ei ole oluline – pikk ja keeruline ajalugu, kus on kaotatud küll keel, aga mitte kultuur – näiteid Briti saartelt).
Võõras peab võtma endale mitte-eakohase rolli. Tema näeb kohustusi ja mitte võimalusi. Talle anti see roll vaid selleks, et tervelt mägedest alla jõuda!

Mis seal all saab?
Võimaluste servadest:
• Kas aadlik ise annab ebameeldivale kirjatsurale õhtul pimedas peksa?
• Kes hoiab (juhuslikult ette tuleva) vägistamise ajal jalgu kinni?
• Millised kohustused on abikaasal neljakümne-aastase abielunaise ees? Ja endast vanemate laste ees?
• Kes kõik võivad veel väita – Joonetil olla nende ees olnud kohustusi...?
• Kuidas leida üles need, kelle on kohustusi Jooneti ees?
Nii mõnedki kohustused on omavahel lootustus vastuolus ja rolli varasemal täitjal on selged rutiinid ja käigud välja töötatud...
On kirjutatud ja kirjutamata seaduste puntrad, kus peab hakkama saama hea-olla-tahtev poiss.
Loomulikult ei saa romaan lõppeda lihtsalt, kiirelt ja loomulikult – Jääralinna jõudnud, ütleb Valdar vöömehe suhtest lahti, „aitähh, minu poolt kõik, võid nüüd ära surra“. Natukese aja pärast surebki – ei saanud hakkama.
Loomulikult peab sisse kasvanud au- ja moraalitundega poiss muutma maailma enda ümber ja jutt ei saa lõppeda katarsisttekitava avaliku poomisega. See ju jutt.
Loomulikult ei saa see romaan sisaldada põhiliselt stiili – või vähemalt sissejuhatuse stiili. Kohati läheb lugu väga naljakaks? Nali selles stiilis?

Loo hindest – olles arvustuse selle kohani jõudnud, ei tea ma veel, mis hinde ma panen.Mittemeeldejääva nimega poiss mägedest on kindlasti Eesti ulmes erakordne (vt http://algernon.edu.ee:8080/docs/ROOT/Algernon/Artiklid/docShowArt?artid=2023&comment=1&commentlist=1&type=news_item) ja mulle väga meeldiv. Kohustuse sõna ja tegelase sisemise veendumuse kaljukindluse poolest sarnaneb Martini ja Bujoli suurte eepiliste kangelastega.
Stiil! +
Kohatised detaililiiasused esmasel lugemisel ei häirinud – häirima hakkasid nad alles süvenemisel („oot-oot, mis see siis nüüd oli, miks ta nii tegi?“). Siin jääb jutt selgelt alla Maniakkide Tänava „Mustale munale“ – mille oleks ka saanud poole pikemaks kirjutada detailide, eel- ja järelugude lisamisega. Aga olemasoleva terviku seisukohalt?
„Must muna“ on ka selle poolest sarnaselt mõjuv, et jutu (kujutletav) järellugu on jutust endast kordades pikem – ja see on üks väga hea ja erakordne asi.
Kolme-nelja-viie vahel.
Neli plussiga. No oli „Must muna“ parem!
Normaallugemisel ikkagi vaid kümme minutit. Kümne minutiga emotsioone mõjutada on raske. Kümne minutiga saab mõistust mõjutada või nalja teha. Patsilõikamine oleks lugejat ülendav olnud tunnise ettevalmistuse järel.
Nii et, eesmärkharjutuseks oli soendust vähe.

Lugesin oma teksti üle ja tundus, et liigsete detailide osas peaks täpsustama: kolme tegelase sisekõne (mis tähendab igaühe sisemaailmas viibimist) + 10 kohanime + 10 isikunime + ... kommete ja mõistete pudipadi. Mina ei saa öelda, et võetagu see detail ära ja siis ... - mulle lihtsalt tundub, et seda kõike kokku on pisut liiga palju.

Teksti loeti eesti keeles

Mu kommentaar eelmisele arvustusele: ma loodan et preili Tamm too päev kui ta selle jaburuse paberile pritsis, mis üleval asub, rohkem enam peale ei võtnud. See lõhnab juba haigusloo, mitte loo arvustuse järgi...

Aga lugu oli väga triinumereslik. Iseenesest kargas mulle pähe tädiliku emofantasy rahvusvaheline suurmeister LeGuin. Tundlemist ja emotsioonidele rõhumist oli siin (nagu ikka) päris palju. Kogu se elugu tundus mulle suht ebausutav, kuigi samas, igasugu kultuurierinevused, veritasud ja muu kammajaa, miks mitte, võib olla küll. Ma jäin mõtisklema 18-aastase noormehe üle, kes ootamatult saab keskealise pereproua meheks ja laste isaks, kes on temast endast paar aastakest vanemad... Ei, lugu oli täitsa kobe.

P.S. Ma ei saanud ülalolevast sonimisest täpselt aru, kas antud teemal on tulemas veel romaan? Või on see lugu katkend miskist romaanist, mida laiemale avalikkusele pole veel näidatud? Keegi asjaosaline võiks veidi valgustada seda...

Teksti loeti eesti keeles

Imelik, et ma seda juttu polegi veel arvustanud. Korralikult kirjutatud, aga ma ei usu sellist tapmist. Üks jahimees ei saa nii loll olla. Sellest tuleneb ka hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sisaldab peaaegu krahvi. Parun on krahvist vaid ühe seisuse võrra madalamal tasemel, aga... babysteps.
 
Hinne kolm, sest lugu oli huvitav ja igav üheaegselt. Seda oli piin lugeda, ent lõpetada kah ei saanud, sest miski sundis edasi piinlema. Uudishimu?
 
Ma saan aru, et on olemas sõnadega mängivaid kirjanikke, kelle jaoks ulme on pigem vürts, mida põhiroale juurde saputada, ent siin oli põhiroa asemel lihtsalt hunnik eneseimetlejaslikku sõnavahtu, mis nii mõneski kohas sundis lauseid korduvalt üle lugema, et neist normaalselt aru saada. Vähe sellest - loos eneses kordusid samuti paljud laused, seega ma pidin mõnda lauset suisa neli korda üle lugema. Aga nagu ma varasemalt juba mainisin - ei suutnud enne lõppu lõpetada. Masohhistlik lugemiskogemus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles