Asi algab ühe tüdruku, keda vanemad ei luba peaaegu üldse õue teiste lastega mängima, nukrusega. Ema on kangesti mures ja tundub, et väljas on midagi ohtlikku. Ning tõesti, kuskil... kuskil, v-o lausa sellessamas majas, sellessamas elus, mida tüdruk elab, on mingi saladus.
Selle jutu eriline sära on aga selles, et pärast saladuse avastamist jutt ei lõppe vaid läheb edasi ja annab lugejale ühe mõtlemapaneva tegevusliini veel.
Nende kahe põhiliini ideede põimumine ja üksteisele järgnemine ongi põhiline, mis selles loos toredat. Säärane idee-jutt ta ongi, sest tegelased selle sees jäävad üsna skemaatiliseks, nende sisse eriti ei näe. Suuri tundeid, draamasid ja plahvatusi ei maksa oodata, isegi selgesti pöördelised hetked tegelase elus on antud edasi jahedalt ükskõiksena, kasutades parasjagu nii vähe sõnu, kui sündmuste markeerimiseks tarvis. Autor on valinud väga kiretu kõrvaltvaataja rolli, kes selliseid tühiseid maiseid asju nagu põnevus ja emotsionaalsus taga ajama ei hakka.
Mina lugejana tahaksin jutuinimestele rohkem liha luudele, rohkem sülge, verd ja pisaraid purskama - aga omamoodi on selle loo kargus ja ideedel-põhinemine isegi sümpaatne. Üle kolme lugemisnaudingut silmas pidades hindeks ei annaks, aga see on lugupidamisega pandud kolm.
Selle jutu eriline sära on aga selles, et pärast saladuse avastamist jutt ei lõppe vaid läheb edasi ja annab lugejale ühe mõtlemapaneva tegevusliini veel.
Nende kahe põhiliini ideede põimumine ja üksteisele järgnemine ongi põhiline, mis selles loos toredat. Säärane idee-jutt ta ongi, sest tegelased selle sees jäävad üsna skemaatiliseks, nende sisse eriti ei näe. Suuri tundeid, draamasid ja plahvatusi ei maksa oodata, isegi selgesti pöördelised hetked tegelase elus on antud edasi jahedalt ükskõiksena, kasutades parasjagu nii vähe sõnu, kui sündmuste markeerimiseks tarvis. Autor on valinud väga kiretu kõrvaltvaataja rolli, kes selliseid tühiseid maiseid asju nagu põnevus ja emotsionaalsus taga ajama ei hakka.
Mina lugejana tahaksin jutuinimestele rohkem liha luudele, rohkem sülge, verd ja pisaraid purskama - aga omamoodi on selle loo kargus ja ideedel-põhinemine isegi sümpaatne. Üle kolme lugemisnaudingut silmas pidades hindeks ei annaks, aga see on lugupidamisega pandud kolm.