Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Marcus Kaas ·

Viimane vahetus

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
0
1
2
4
1
Keskmine hinne
2.375
Arvustused (8)

Tegu traditsioonilises laadis kummituslooga, mille tegevus toimub tänapäeva Eestis. Pereisa ostab odava hinnaga vana mõisa härrastemaja ja laseb selle remontida. Seda, et majaga kõik korras pole, ei pea vist mainima...

Sellises laadis lugusid kirjutati Inglismaal üle saja aasta tagasi, nüüd siis näivad need ka meil populaarsust koguvat. Eesti olustikku sobivad sellised kummituslood hästi. Antoloogia esimese poole lugudest, kus samuti "veidra maja" motiiv esines, on Kaasi jutt veidi paremini kirja pandud. Millegipärast meenus lugedes hiljutine juhtum, kus Tartu lähedal elamiseks tasuta maja pakuti-mitte, et ma üleloomulikesse asjadesse usuksin...

Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan, et jälestasin lugu algusest peale juba seepärast, et mul oli nii majadest kui kummituslugudest ilgelt kopp ees seks ajaks. Aga kui mulle oleks antud mõni tegelane, kellele kaasa elada, kes mulle meeldiks ja korda läheks (ei antud, v.a. naine, keda aga miski eriti ei ähvardanud ja kes oli täiesti kõrvaline) või lastud kaasa elada heas rütmis tõusvale pingele (miks see mees nii mõttetult ja ebaloogiliselt käitus? korra ta juba üleni usub mingeid kummitusi, aga paar lk hiljem hakkab raamatukoguhoidja juures täiesti võimalikku lugu kuuldes uskumatusest silmi pööritama?), ma oleksin ilmselt nii kummitused kui maja andeks andnud ja siiski lugu nautinud. Aga paraku polnud kumbagi. Ei haaravaid tegelasi ega põnevust. Igavene pikk lugu, kus lõpuni vedas ainult mõte "no aga millegipärast on see lugu ju siiski avaldatud? Miski peab hea olema!"
Sealjuures oli too mõte ses osas isegi õige, et loo lõpp tundus sisaldavat mõnda köitvamat ja orginaalsemat ideed kui senised kummituslood. Õnnetuseks anti see iva edasi nii nappide vahenditega, et kuigi ma lugesin lõpuosa kaks korda, ei saanud ma ikka aru, mispärast ta leidis ainult iseennast ja mis värk siis nende vahetujatega ikkagi täpselt oli. Tundus, et kuskil on üks lahe mõte, aga mis mõte see siis täpselt ongi nüüd..?
Kokku - puudulik. Mööndusega, et v-o oleks ka rahuldav, kui eelnevalt maja- ja kummituslugudest nii saatanlikult kõrini polnuks.
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks, õudusjuttu ei saa kirjutada, kasutades lauseid nagu "Poiss ärkas oma kummalisest tardumusest, mis sarnanes kahtlaselt palju mingisuguse veidra transiga" või "Ta oli leidnud end mingisuguse varemete juurest, mis oma põhiplaneeringult meenutasid Alliku talu ülesehitust". Õudus- või ka põnevusjutus tuleb vahendada seda, mida tegelased näevad ja tunnevad, mitte autori poolt paari fraasiga lugejale ära öelda, mis toimub. Pealtkuulamissteen oli samasugune vääratus: tegelane ei pea midagi ise välja uurima, põnevust üles ei krutita, vaid öeldakse lihtsalt kõik ette. Koduloomutikesed muide jutustavad selliseid lugusid alati reaalsete isikunimede ja ohtrate detailidega.

Teiseks, kui tüübile tundus, et lk. 111 kirjeldatud lugu armukese sissemüürimisest ja koos naisega toas tema lõpu ootamisest pärineks nagu mingist raamatust, siis tal oli õigus. See pärinebki Balzaci "Jõeäärsest villast", mis eesti keeles ilmus antoloogias "Kinnimüüritud tuba" 2009. a. Kogu seda jampsi uskuma jääda oli ikka hale küll. Loodetavasti pidas autor seda kasutades silmas, et mutike lihtsalt luuletas peategelasele ette ja tegelikkuses olid asja taga hoopis teistsugused sünged saladused. Siit võiks nüüd hea jutu teha nii et tüüp saab aru, et teda lollitatakse ilukirjandusega ja uurib omal käel hoopis võikama tõe välja, mis siis tema seestumise või ärkamise või arukaotusega lõppeb, olenevalt jutustaja positsioonist. Aga midagi sellist muidugi ei tule.

Mul on väga kahju, et eestikeelne õuduskirjandus on viimastel aastatel mandunud selliseks lamedaks grafomaaniaks. Ja muidugi ei kirjutatud Inglismaal üle saja aasta tagasi niimoodi.

Teksti loeti eesti keeles

Need kummituslood on tõepoolest tüütult massiliselt toodetav kaup ja seda lugu ei päästnud eriti ka Eesti konteksti asetamine. Kogu teksti ülesehitus oli kuidagi rabe, peategelane käitus ebausutavalt, isegi absurdselt ning muinsustädi ja tema maaklerist lapselapse saladus jäi liialt varjatuks.

Esialgu tundus, et peategelane vahetus lõpus ära sissemüüritud talupoisiga, ent see võimalus nagu tühistati. Ja ka see haridustegelane siis ei saanud rahu, niisiis on võimalus, et ta vahetus kellegagi nendest loendamatutest tegelastest, kes selles majas sodiks hakiti ja kellest me mingit taustinformatsiooni ei saa. Mis pole aga asjale sugugi ilus lahendus.

Igal juhul jäi kogu süžee liiga poolikuks ja segaseks. Ja tekst sellisena tüütuks ning pikaks. Peategelase naine ja laps jäid ka tegelikult täiesti funktsioonituteks. Nõnda peab panema puuduliku, seda enam, et autor oskab ka tunduvalt paremini kirjutada, see on selge lati alt läbi jooksmine.

Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks jäi loo point segaseks. Ei olnud rahvajuttudest tuttavat usutavust ja ei saanud ma aru, mis ja miks toimus. Peresuhetes puudus samuti usutavus. Pealiskaudne - ehk sellepärast? -, aga seal pole ka seda säravat momenti, mis paneks tahtma üle lugema, et kuidas ja mis siis ikkagi oli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles