Mulle see jutt väga meeldis.
Meeldis vaatamata sellele, et ei ole mingi üllatus pikalt kosmosereisilt naasnu konflikt kogu aja kohapeal olnutega.
Mulle meeldimises oli kaks olulist aspekti. Esimene on täiesti subjektiivne ja seotud minu elukäiguga. Mina olen enamiku oma elust olnud koerapidaja ja tean väga hästi seda seotuse tunnet teisest liigist olendiga. Ma tean väga hästi seda tunnet kui me koos koeraga moodustame paari, kes vastandub teistele inimestele. Kõigepealt nende teiste inimeste arvates, seejärel ka minu arvates. Miks peaks mul mingi mölakaga olema liigisolidaadsus, mis eitab minu pikajalist ja sooja mõistmist meeldiva olendiga? Kas ma peaks tundma end kokkukuuluvana ja suhtuma mõistvalt inimesse, kes on võimeline mõtlema: „Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokdilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.“ (Aleksei Kalugin „Serjožik“ samas kogumikus)
Teine oluline meeldimise põhjus on loo jutustamiseks kasutatud meetodis. Tekstis ütlemata jätmisi ja näilisi vastuolusid on nii palju, et seda võib küll meetodiks nimetada. Lugu muutub loogiliseks ja emotsionaalseks tervikuks pärast tühikute täitmist.
Tegemist on minategelase tekstiga.
Minategelane ei kirjeda enda ega oma kaaslase välimust. Ta kirjeldab inimeste suhtumist sellesse paari. Suhtumine on selline, et võiks küll sobida Serjožiku minategelase mõtetesse. Suhtumine tundub olevat vaikselt ka põhjendatud:
(„Kas ta ohtlik ei ole?“
„Enam mitte,“ mõtlesin ma, „kõik, mida ta teha võis, on ta juba teinud.“)
Paar samalaadset vihjet on veel. Võib ette kujutada, et aastatepikkused üksilduseaastad koos pikajalise kaalutuses viibimisega on ka väliselt nähtavad – laialivalguv figuur, erinevad rühivead, kalduvus mõtetult põrnitseda, grimassid, kedagi häbenemata peeretamine ja röhitsemine, pesemisharjumuste muutus... Iseendaga rääkimisest ja valjusti mõtlemisest on hiljem juttu ka.
Aga edasi.
Minategelase näol on tegemist romantilise ja mehise elukutse endise esindajaga. See endisus jääb lahtiseks terve jutu jooksul, vihjatakse, et endisust võis põhjustada mingi töine möödalaskmine, vaimu murdumine, vägivallahoog... Igal juhul on tegemist kõige tulutoovama elukutse esindajaga, kellel on napid säästud ja kes ei saa (ei ole ära teeninud?) eluaegset pensioni.
Argosega koostöö algusest on möödunud kümme aastat – väljaõpe, ekspiditsioonid – kuidagi vähevõitu – lahingpaari iga võiks olla enne tavapärast erruminekut kakskümmend või rohkemgi. Argosed olevat ju oluliselt inimestest pikaealisemad.
Kuigi sihtkoha linna väljakul on minategelase elukutse esmaesindaja ausammas, saabub minategelane ühiskonda, kus ta on sunnitud leppima abieluturu tehingute jääkidega. Seda, et paremad said paremad ja meie peame teineteisega leppima, seda teadvustavad mõlemad pooled. Tundub, et naisterahvas pikema hambaga. Muidugi, naisterahva puhul tuleb arvesse ka partneri potentsiaalne ohtlikkus. Mina saab aru, et teda peetakse ohtlikuks, ta lepib sellega, ta ei protesteeri – kas on põhjust(?), lugejale jääb see äraarvamiseks. Kirjanduslik traditsioon lubaks justkui arvata eelarvamuste põhjendamatust, aga ... selles jutus ei saa kindel olla.Võimalik konflikt naisega püsib pikalt õhus.
Aga episood episoodi haaval.
Nad saavad kokku. Mees saab aru, et ka kehakeel on tähtis (kas ta suudab end edaspidi kontrollida?).
Minnakse kõrtsi, kus neid ei taheta teenindada. Mees kaupleb, naine otsustab loobuda. Mees tõlgendab seda naise halva iseloomuna – kas tõlgendab õigesti, järsku naine väldib mehe edasisi ebaviisakusi avalikus kohas, väldib mehe ja restoranitöötajate konflikti eskalatsiooni...
Mere ääres läheb mees ujuma ja tunneb pehmet lööki kuklasse, tuleb veest välja ja näeb oma sümbiont-kaaslast teadvusetult kaldaäärses vees, samas lähedal täis karastusjoogi pudel. Mees arvab, et põhjuseks on palavus. Mõte, et järsku üritas naine tema kaaslast (argost) lihtsalt selle pudeliga maha lüüa, jääb minategelasel sõnastamata. Minul lugejana mitte.
Enne seksi ronib mees voodist välja, et looma rahustada – „... siis tunneb ju argos sedasama, mis inimenegi, kas pole“ ... „Ukseläve juures lebav argos tõmbles ja nuuksus unes.“
Miks argosel nime ei ole?
Naine saadab mehele psühhiaatri, keda esitleb juhuslikult kohatud sugulasena. Psühhiaater tuleb teadlikuna mehest ja kõigest – jääb mulje, et enne tulekut on ta lugenud minategelase toimikut. Tuleb välja, et minategelane ongi enneaegselt kosmoseluurest lahkunud, selgesõnalisele küsimusel lahkumise põhjustest jätab ta vastamata. Psühhiaater ütleb minale, et see on normaalne – niipalju kui tema saatusega mees üldse normaalne võib olla.Pärast psühhiaatri lahkumist mõtleb mees, et naine on rumal ja naine süüdistab teda ja teeb seda sellepärast, et tunneb ennast ise süüdlasena.
Keegi üritab argost mürgitada. Mees eitab, et ta kahtlustaks naist. Lugeja kahtlustab. Saabub aeg, kus ei räägita isegi sellest, mida televiisorist näha võib.
Tuleb külavanem. See mees ei meeldi ei argosele ega minategelasele. Selgub, et ei mees ega argos ei meeldi ka külarahvale. Nad kardavad teda. Mees on vihane, ta tajub vastumeelselt antud hoiatust külarahva hirmu eest ähvardusena.
Jutus kirjeldatud episoodide vahel kulgevat aega pole määratletud. Vaid kaudselt võib oletada paari tunni või nädala möödumist. Puudub teadmine episoodide vahel toiminud sündmustest. Võib olla, et midagi ei toimunudki, võib olla ei pannud mees tähelegi millegi toimumist – häiritud vaimuga, nagu ta on.
Maja on väljastpoolt põlema pandud ja välja ei saa. Naine teab majal keldri olevat ja keldris püstoli. Mees peab ennastmõistetavaks, et kelder on paidupaik tema eest ja püstol on hangitud enesekaitseks tema eest. Naine ei anna selle kohta täiendavat teadmist, aga hiljem nutab ja palub millegi pärast andeks (kas keldri ja püstoli pärast või pärines mürgitatud lihatükk ikkagi temalt? Või psühhiaatri pärast? Või...? Või käis see naine külas susimas?). Naine suhtub esimest korda leplikult argosesse. Nad põgenevad linna poole ja mees sattub lõksu. Lõks on rauast ja suurtele loomadele mõeldud.Kolmekesi minema ei pääse. Argos kutsub meest endaga teispoolsusesse, paremasse maailma aga mees ei taha naist vihaste külaelanike kätte jätta. Ta üritab seda argosele selgeks teha. Argos vahetab mehe naise vastu ja kuulub nüüd temaga kokku. Argos ja naine lähevad ära ja mina-tegelane jääb püstoliga kurje külaelanikke ootama. Olevat nõnnaviisi, et argos ei vaheta kunagi peremeest.
Aga minategelane mõistab nüüd haraka keelt, kes hoiatab lähenevate inimeste eest...
Kui sündmustiku osas võin ma teha oletusi ja üritada vaadata mina-monoloogi taha, siis argose kaaslasevahetuse motivatsiooni osas seda teha ei saa. Ma näen kolme võimalust: a) argos oli nii piinatud minategelase enesehaletsuse ja segasuse hoogudest, et põgenes mehe eest naise juurde, b) argos sai aru, et mees hoolib naisest enam kui endast ja talitas vastavalt mehe soovile ja c) argosel oli selgeks saanud, et koos mehega ootab teda mõttetu ja piinarikas hukk ja ilma inimkaaslaseta iniühiskonnas ei saa... Usutavasti on tões midagi kõigist kolmest.
Mulle meeldis lugu inetust mehest inetu koeraga, kes üritas kõigest jõust teha nägu, et ta on normaalne ja saab hakkama.
Mulle meeldib mõelda, et vaatamata naise rumalusele ja kohatisele pahatahtlikkusele mees armastas teda. Et siis selline armastuslugu. Kolmnurk.
Õienduseks.
Kvaasi - peagu, eba-, nagu, otsekui ▪: kvaasi+õpetlane, kvaasi+harmooniline võnkumine, kvaasi+osake füüs, kvaasi+täht astr kvasar (ÕS 2006)
Kvaasi sünonüümid: pseudo, oleks manqué, nominaalne, isehakanud, nn, osaline, imitatsioon, epigonic, sünteetiline, võltsitud, teeseldud, mõnitama, võlts (http://estonian.abcthesaurus.com/browse_synonyms/synonyms_for_kvaasi.html )
