Karel Michal

Teiseks on romaan järjekordne näide Asimovit elu lõpupoolel tabanud oma loomingu "ühtehaaramise" ning "unifitseerimise" maaniast -- ta näib justkui kartvat iga lahendust, mis kuidagi ei sobi asimovlikku universumisse, millegipärast ei meeldi talle olla mitme paralleelselt eksisteeriva universumi isa, nagu seda on paljud teised tippkirjanikud. Ses osas võiks tõmmata kauge paralleeli Balzaciga, kes muidugi oli tunduvalt kaugemaleminev selles taotluses. Antud teoses ilmneb see robotite sissetoomises, mis minu arust ei sobi "Asumi" sarja põhimõtteliselt, kuna sarja esimesenakirjutatud raamatutest kumab väga selgelt läbi juhtmõte, et inimkond on tegelikult ainus tegur, mis iseenda saatust määrab -- psühhoajalooline ettemääratus jätab näiteks loodusõnnetustest põhjustatud hälvetele väga vähe ruumi.

Teose suureks plusspunktiks tuleb aga lugeda Trantorit -- Galaktika Impeeriumi suurejoonelise pealinna kirjeldamine on Asimovil tõesti hästi õnnestunud.

20.06.2006: Hinne alandatud "neljalt" "kolmele". Nimelt hakkasin mõtlema paralleeli peale "Asumi ja Maaga". "Asum ja Maa" on tõeliselt vilets üllitis, sisuliselt kosmiline turmismivoldik, milles suur osa auru kulub erinevate maailmade kujutamisele, kuhu reisiseltskond satub. Noh, umbes nagu "80 päevaga ümber maailma". Iseenesest polekski sest midagi, aga romaani põhiliin kipub niimoodi kaduma minema. Käesolev teos tegelikult kordab sama ülesehitust, ainult et ühe planeedi piires. "Eelmäng Asumile" on küll veidike parem kui "Asum ja Maa", aga skeemi ennast, sihitut tõmblemist kaunite vaadete nimel, pean ikkagi laiduväärseks.

Köitis supermeheks saamise lugu (läbi naiselemendi, mis to`st, et naine robot). Robotid on Asimovil läbivalt inimkonna toimemehhanismide hoidjatena tegevuses ja nende sissetoomine psühhoajaloo sünni juurde ei ole loomuvastane. Pigem tekib rõõmus äratundmisefekt. Muidugi on Asimovi Universumis see saatuslik viga, et autor on üldistusvõime andnud ainult ühele tegelasele mustmiljonist. See on sama ebaloogiline käivitav fakt kui kotkaste appi kutsumata jätmine Tolkini suursarjas. Umbes nii: miljarditel inimestel võib ju lambike süttida, aga ainult Seldonil aitasid robotid asja käima panna. Muidugi jääb alati võimalus, et ülejäänutel oli universumi pärast südant valutada kama kaks. Aga selleks ju kirjandus ongi, et fantaseerida.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Eriti lahe oli questi episood, kus ajaloolane Dors Venabili võitleb mängleva kergusega kümne mustlasest noakangelasega ja Raych teda sõna otseses mõttes suu lahti imetleb. Väga värvikalt ja kaasakiskuvalt kirja pandud!

Hindeks panen "nelja" sellepärast, et teoses polnud ühtegi põrutavat ideed - eelmistest (või järgmistest) "Asumitest" oli suht selge, millega asi lõppeb (või algab :)).
Erinevalt paljudest kaasarvustajatest ei arva ma, et robotite sissetoomine Asumi sarja kuidagi lahjendanud oleks. Soovitan lugeda saaga viimaseid osi, mis selles suhtes vägagi põhjalikult argumenteeritud selgitusi annavad.

Arvustuse alguse juurde veelkord tagasi tulles - tekkis kahtlus, kas mitte too nimetatud kirjanik üht-teist Asimovilt maha ei viksinud... Näiteks "õhkija" ja "surmasaua" tööpõhimõtted on kahtlaselt sarnased, samuti võib mingeid paralleele tõmmata Galaktikaimpeeriumi ja Inimkonna Hegemoonia vahele. Samas on üsna loomulik, et suured kirjanikud üksteist mõjutavad.

1. Ilma asjata oli Hari nii hea kismamees, see võttis ära igasugu kartuse et talle võidaks viga teha. Ja põnevus langes selle võrra.

2. Psühhoajaloo sünni koha pealt jäi lugu veidi lahjaks. Oleks tahtnud veidi enam mehe n.ö loomingulisi kannatusi ja pingutusi aduda nii psühho kui ajaloo vallas. Seetõttu ka neli.

Järgneb spoiler, ettevaatust. Robotid olid üllatav ja isegi kergelt ebameeldivalt üllatav lõpplahendus - neid ei olnud ju loo seisukohalt tegelikult eriti vaja. Jäin mõtlema, et milleks üldse ja kuidas on võimalik psühhoajalugu kui miljonid robotid aitavad ja suunavad masinavärki. Ei tea. Teisest küljest - äkki vaid siis ongi võimalik kui robotid aitavad.