Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sergei Sinjakin ·

Zaplõv tšerez reku Jantszõ

(jutt aastast 2004)

eesti keeles: «Ujumine üle Jangtse»
antoloogia «Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia» 2009

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
1
4
0
1
Keskmine hinne
3.556
Arvustused (9)

Selle loo täielikuks nautimiseks peab lugeja olema kursis faktidega, kes oli esimees Mao, miks ta ujus üle Jangtse jõe ja miks see ujumine nii tähtis oli. Lisaks muidugi ka Tšapajevi mitte vähem tähelepanuväärne ujumine Uurali jões. Stalini, Beria, Kalinini ja Trotski teadmine ka loomulikult.

Kui lugejale tegelased ja nende tegevus tuttavad on, siis võib seda anekdooti täitsa nautida. Kuigi siin suurt midagi ei juhtunudki, rõhk oli hoopis maailmaajalooliste isikute harjumuspärasest kontekstist välja rebimises, mulle see üsna lühike lugu täitsa meeldis. Panen sellise tugeva "nelja".

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja mainitud faktidega olen minagi kursis, samas see lugu mulle naljakat ega mõjuvat muljet ei jätnud...ehkki viimased kaks lõiku keerasid huvitava vindi peale. Kogu see Stalini ja tema õukonna teema meenutab veidi Sorokini "Sinist pekki", ent Sorokin oli naljakam. Samas pole käesolev lugu ka otseselt tüütu nagu "Kollane allveelaev" samast antoloogiast, nii et "kolme" võib südamerahuga panna.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast tundub, et see lugu on veerand sajandit tagasi sahtlisse kirjutatud... Tohutult vihjeid (olgem ausad, ma sain ainult aru, et on tohutult vihjeid, mitte ei mõistnud neid...), ent lugu... teatud mõistujutuna on sel isegi väärtust, kuid lugemisväärset... ei haakinud kaasa, kui lihtsalt öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna Tshapajev meie ajaloos juba 1919. aastal parematele jahimaadele rändas, siis formaalselt on ulme. Aga lahjavõitu ulme - levinud anekdoodiskeemi ekspluateerimine (lugesid kord Nikita ja Reagan ajalehte jne).
Teksti loeti eesti keeles

Kange tahtmine oleks seda kirjutist alustada selgitustega BAASiarvustajatele, aga ma ei viitsi tõsiusklikega vaielda...

Jangtse jõe kaldale on kogunenud kirju seltskond: Mao Zedong, Stalin, Lavrenti Beria, Tšapajev, Mihhail Kalinin ja hulk Hiina RV tegelasi. Jõe teisel kaldal varitseb aga Trotski. Esimees Mao plaanib üle Jangtse ujuda ning Tšapajev kavatseb pilusilmaga kaasa ujuda, et järsku ei saa too hakkama ning siis Vassili Ivanovitš kingib talle kiire surma. Pohmellis Tšapajev praalib, et ta ju teeneline ujuja, et tal ju Uraali jões juba ujumiskogemus saadud jne.

Mao ja Tšapajev hakkavad ujuma ning selle käigus arutlevad Hiina ja Venemaa tuleviku üle. Noh, et kus saablitega ja kus kõblastega. Jõe kaldal teeb Stalin vaikseid tähelepanekuid, õelutseb pisut Beriaga ja laseb Berial enesele head-paremat ette kanda ning esitab küsimusi kõikvõimalike tegelaste sugulaste kohta. Noh, et järsku on keegi veel ellu jäänud...

«Ujumine üle Jangtse» on selline muhe ja jõnksuga lugu, mis tavalisel ulmefännil klemmid mõnusa särinaga kokku laseb.

Kiita tuleb muidugi ka autorit, kes on üsna osavalt jutu pealispinnale pannud banaalsed faktid, aga alltekst mängib hoopis peenemalt. Piisab, kui mainida, et 16. juulil 1966. aastal ujus Mao Zedong üle Jangtse ja andis sellega avasignaali Kultuurirevolutsioonile. Aga selliseid vihjeid on veel, näiteks Kalinin ja naised jne. Kindlasti tekitab see kõik vähemharitud ja pinnapealses lugejas paksu verd, aga ega selles autor süüdi pole.

Jutt ilmus esmakordselt samanimelises autorikogus «Заплыв через реку Янцзы» (2004). Tegelikult ilmus see raamat küll 2005. aastal ning ilmus vaid tuhandese trükiarvuga ja poodides seda ei müüdudki, vaid enamus tiraažist jagati kirjaniku koduoblasti raamatukogudele. Kuna Sergei Sinjakin on Volgogradi kirjanik ja teksti wõrgus ka pole, siis tekibki küsimus, et kuidas see jutt Arvi Nikkarevini jõudis? Igatahes on eesti lugeja vene omast märksa paremas seisus ning võib lihtsalt poodi minna ja osta raamatu «Munk maailma äärel: Vene ulme antoloogia».

Teksti loeti eesti keeles

Algselt polnud kavas Sergei Sinjakinit selles kogumikus avaldada, Munk maailma äärel pidi ilmuma alles vene ulme antoloogias nr 3. Tahtsin 2009. aasta raamatusse võtta Gromovi 100-lehekyljelise lyhiromaani Prõtkaja i potaskun, aga hinnanõudmisega (700 USD) tegi Gromov selgeks, et ta ei taha seda lugu vähemalt Skarabeuse kaudu avaldada (omal ajal oli ta eriti rahulolematu Muumia kaanekujunduse ja lugude tendentslikkuse yle). Kantisin siis Sinjakini lyhiromaani varasemasse kogumikku ja kysisin avaldamisluba. Sinjakin hea meelega nõus, aga saatis portsu teisi jutte ja lyhiromaane liitena kaasa ja kysis, ehk tahaksin temalt veel midagi võtta. Kuigi teosed olid vapustavalt head, sobis lyhiduse ja meeleolu poolest vaid Ujumine yle Jangtse.
Teksti loeti vene keeles

Tuleb tunnistada selle jutu kogu üheksakihiline alltekst jäi minu jaoks suhteliselt hoomamatuks. Kui Jyrka ütleb et see siin olemas on, ju siis on. Mind see jutt eriti ei erutanud, otseselt halb aga ka ei tundunud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimesena, kellel õnnestus vägevas NSV Liidus elada 3 aastat, ei mõista ma seda lugu. Minu jaoks on see lustlikult kirjutatud jutuke, mis oleks pidanud ilmuma umbes 50 aastat tagasi mõnes satiiriajakirjas. Kogu temaatika ja kirjastiili järgi võiks arvata, et kujutatava hetke ja avaldamise vahele jääv ajavahemik on väiksem kui ilmumise ja tänapäeva vaheline aeg. Aga üllataval kombel on see ilmunud aastal 2004, olles seetõttu kohutavalt ajast ja arust.
Mäletan, ükskord üritasin lugeda üht raamatut, mille pealkiri võis olla "Lustlikud rahvajutud", kus külamehed naersid selle üle, et üks taat oli vankripöidadele vale määret pannud.
Ja kuhu jäi ulme?
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles