Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Paolo Bacigalupi ·

The People of Sand and Slag

(jutt aastast 2004)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 2004; veebruar
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Liiva ja räbu rahvas»
antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
  • Stalker
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
9
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (12)
Meelis Friedenthal

Hugo 2005 nominent. Meeleolult tunduks nagu, et lugu on kirjutatud kuuekümnendatel, sel ajal kui tegutsesid Dick ja Bradbury. Tulevikumaailm on nafta ja õli, teadus ja tehnika, betoon ja hape. Inimesed on selleks eluks kohastunud, aga loomad on üldiselt mujalt kui loomaaiast kadunud. Leiab aga üks selline kamp moodsaid inimesi rutiinse ülesande täitmisel millegi, mis paistab, et äkki ongi päris loom.

Sõna “ebainimlik” iseloomustab seda juttu vast kõige paremini. Hakkasin mõtlema, et on mitu viisi lugu rääkida. Enamasti tehakse seda – vähemasti ulmes – nagu filmi. Usutavalt, justnagu loogiliselt jne. Aga võib ka teha nagu teatris – kui jutustatakse midagi, siis selleks, et vaataja haarata ning asja sisu ära öelda, et pea tingimata asi realistlik, loogiline või loomulik olema. Sageli ongi just see liigestest-lahti-olek, täielik ebausutavus ja hullus see, mis suudab lugu edasi viia. Mulle tundub, et selle jutu puhul on just see teatraalsus oluline. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Tegevus toimub kauges tulevikus. Inimesed on ennast modifitseerinud sellisele tasemele, et ega nad enam väga inimesed polegi. Võib-olla välimuselt, aga mitte muud moodi. Söögiks tarvitatakse ükskõik mida, tavaliselt näiteks liiva ja kive, jäsemed kasvavad tagasi peale eraldamist jne. Kolmene grupp taolisi "inimesi" töötab kuskil Montana kõrbemaastikul, töödeldes tasapisi maastikku räbuks ja shlakiks. Korraga märkavad nad happelompide ja räbukuhilate vahel mingit looma. Loomad on üldiselt maakera pealt kadunud, nagu ka muud elusolendid. Täiustatud inimesed ei vaja enda kõrvale kedagi muud. Mõningaid eksemplare hoitakse spetsiaalsetes loomaaedades. Igatahes üks kolmest sõbrast, Jaak (eestlane?), võtab nälginud ja kurnatud looma omale lemmikuks. Sellega on muidugi suur jama, sest koer oksendab algul söögiks pakutud mahalõigatud käe kohe välja ja söögiportsjone tuleb tellida kalli raha eest kuskilt kaugemalt. Igatahes sõbrunevad kõik kolm koeraga, eriti minajutustaja. Loo liigutavaim hetk on kui käpaandmise äraõppinud koer poeb öösel jutustaja voodisse.

Rasket maastiku räbuksmuutmise tööd tegevad töölised lähevad puhkusele Havai saartele. Imeilus naftavärvides sillerdav ookean ja punane päikeseloojang, mida parema efekti saamiseks ilustatakse põlemasüüdatud nafta tossupilvedega, rannal vedelevad roostetanud raua hunnikud, plastmassikuhilad, ühesõnaga ideaalne puhkus.

Karm ja hingekriipiv puänt. Modifitseerimisega on tapetud siiski midagi väikest, aga üliolulist, mis inimesest inimese teeb. 5 +.
Teksti loeti inglise keeles
Jüri Kallas

«The People of Sand and Slag» on julm ja ajuti suisa vastik jutt, aga on samas ka väga hea jutt.

Jutu tegevus toimub (ilmselt) üsna kauges tulevikus, kus meie mõistes inimesi enam pole. Jah, väliselt on need posthumanid üsna meie moodi, aga nad regenereeruvad otsekui miskid peajalgsed ning võivad toituda suvalisest rämpsust. Pole selles tulevikus mingeid lilleaasadel kakerdavaid igavesi lapsukesi, pole ka eeterlikke energiaolendeid, pole ka küborge... on vaid tohutult vastupidavad ja ülisaastatud Maaga hästi läbisaavad kahejalgsed sulgedeta olendid.

Jutu tegelasteks ongi kolm säherdust, kes ühel ilusal päeval märkavad oma töölõigus mingit asja/olendit liikumas. Selgub, et tegu on koeraga. Kummaline, sest teadaolevalt ei tohiks loomad enam väljaspool loomaaedu ellu jääda. Aga see koer jäi...

Lisa leiab, et koer tuleks ära süüa, et räägitakse, et olevat kunagi delikatess olnud. Jaak arvab, et koer tuleb ellu jätta. Minategelane Chen ei oma selles küsimuses ühest seisukohta.

Koer jäetaksegi ellu ja Jaak hakkab ta eest hoolitsema... Chen on ka jõudumööda abiks... vaid Lisa on endiselt tõrjuv...

Hindes mul kahtlusi pole – tugev viis! Meeldib, et autor pole moraliseerima hakanud, vaid näitab kiretult teistsuguse aja teistmoodi inimeste elu ja arusaamu. Kuigi koeraomanikuna oli mul mõningaid lõike suhteliselt raske lugeda, mõistan ma aruka isikuna, et seesuguste inimeste jaoks võiksid sedasorti arutlused ja teod täiesti normaalsed olla. Eks ulmet ole alati ka sellepärast loetud, et saada osa mõnest senitundmatust kogemusest.

Soovitakski juttu eelkõige neile, kes kaeblavad, et ulmekirjanikud kirjeldavad tulevikuinimesi liialt meietaolistena. Paolo Bacigalupi on kenasti võtnud arvesse mõningaid meie ajastu arengutendentse ja selle peale üles ehitanud usutava mõttekonstruktsiooni.
Teksti loeti inglise keeles
Siim Espenberg

Mõjuv ja haarav jutt. Tulevikumaailma on kujutatud suhteliselt süngetes toonides, mille võõrapärasus on eriti terav, kui lugemise ajal aknast välja vaadata ja vaimusilmas selle roheluse asemel näha Bacigalupi maastikku. Kõige karmim on selle loo tegevustiku juures ehk isegi see, kui hästi nn inimesed on selle kõigega kohandunud ja oma elu tegelikult päris heaks peavad. Soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

"Liiva ja räbu rahvas" on hästi konstrueeritud pisarakiskuja. Autor kasutab kõiki vahendeid, mis tema kasutuses on, et lugejalt mingisugustki tundeilmingut välja meelitada ning tuleb tunnistada, et ta saab oma ülesandega lausa suurepäraselt hakkama. Kuigi juba üsna algusest võib aru saada, et kirjanik sihilikult manipuleerib publikuga, ei hakanud see siiski vastu. Tulevikumaailm ning tulevikuinimesed on väga hästi õnnestunud ning sündmustik piisavalt huvitav, et lugejat kuni lõpuni köita. Kindlasti ei kavatse ma seda teksti kunagi lugeda, mis ei tähenda veel, et ma seda ei hindaks. Viie teenib välja, kuid lemmikute hulka ei kuulu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ilja Varšavski "Kannikesele" panin omal ajal viis punkti, miks siis mitte sellele. Hävingu esteetika on keeruline žanr, aga siin üsna hästi välja tulnud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/
 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles