Riputasin selle vihiku siia üsna ammu ülesse, aga keegi polegi kirjutanud. Tuleb siis esimene olla. Tegelikult on Balabuhha vihik Aleksandr Mireri romaani "Kus on rändurite kodu?" kõrval üks õnnestunumaid valikuid vene ulmest eesti keeles. Kiitus Boris Kaburile ja Astrid Reinlale, kelle teene selle raamatu ilmumine ilmselt on. Raamat sisaldab viis juttu, sealhulgas ka autori debüütjutu. Kogumiku kolm viimast juttu kuuluvad aga ühte suuremassse jututsüklisse, mis minu arust on õnnestunnumaid Tulevikuajalugusid vene nõukogude ulmes Strugatskite "Tulevikusarja" järel. Vaat selline viiest loost koosnev valik. Balabuhha juttude peamine võlu on just nende lühisus ja vormi valdamine. Loed ning ise ei märkagi kuidas oled maailma sisse elanud: kogu see ulmeline taust ja situatsioon antakse edasi väga nappide ja samas täpsete vahenditega ning seetõttu on pilt tunduvalt kompleksem kui enamustes romaanides. Lisaks veel praktiliselt olematu punasus - vähemaga polnud nõukogude ulmes vist võimalik hakkama saada. Mäletan, et kui mingil suvel selle vihiku raamatukogust avastasin, siis lugesin teda sellesama suve jooksul oma kolm korda üle. Hea oli!

Teksti loeti eesti keeles

Üllar Lindmaa

26.01.1998, kell 20:58

Üllatavalt hea valimik suhteliselt vähetuntud autorilt? Kaks lugu jäid väga selgelt meelde. "Eelkäijad", veel üks lugu üheti üsna ärakäiatud teemal - surematusest, samas oli seda käsitletud võluvalt ning veidi ootamatultki. "Apendiks", vast üks leidlikumaid lugusid, mida üldse lugenud olen. Tegemist ei ole niivõrd ulmega, kuivõrd mitmetahuliselt eetiliste küsimuse lahendamisega (kas võib tappa kõrgema eesmärgi nimel jne, neid mõtteid seal mitu). Vähemalt minule mõjus üsna raskemeelseks tegevalt. Tegelane, kes duellil tapeti ei ole väljamõeldud. Evariste Galois elas eelmise sajandi alguses Pariisis. Kuigi ta suri kahekümnesena, ega tegelenud viimasel kahel eluaastal oluliselt matemaatikaga (hakkas revolutsionääriks, seda sõna ei tohiks aga tõlgendada solgitud tähenduses, pigem sobiks ta Victor Hugo kangelaseks) on ta ennast üsna tugevalt matemaatika ajalukku kirjutanud kui rühma (sümmeetria-)teooria alusepanijana. Sai tõesti duellil surmavalt haavata ning suri mõni päev hiljem. Oma matemaatilised avastused pani kirja paaril duellile eelnenud päeval (aimas surma ette) - või on see legend (mõnikord väidetakse, et duellile eelnenud ööl)? Tunnustust leidsid tema mõtted alles mitukümmend aastat pärast surma (eluajal ei saanud Normaalkooligi sisse, läks eksami ajal õppejõuga tülli).

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

2.07.1998, kell 09:44

Päris normaalsed jutukesed. Eriti huvitav oli "Apendiksi" lugeda. Ei tea, kes meie armsa Maa retaimeriga siis ikkagi ära päästsid. "Eelkäijatel oli suurepärane puänt. "Tasakaal" annab väga huvitava versiooni sellest, kuidas inimene tulevikus loodust kasutab (õigemini ei kasuta). "Valik" ja "Hauakevajad" nii sügavat muljet ei jätnud, kuid olid siiski loetavad. "Viis" eelkõige kahe esimese loo eest.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

17.10.2000, kell 17:55

"Apendiks" ja "Eelkäiad" olid heal tasemel jutud ning igati viit väärt, ülejäänud kahjuks sellist pinget enam ei pakkunud. See 5 või 3 krooni mis ta aastal 2000 Tallinna suvalises antikvariaadis maksab, tasub ulmehuvilisel kindlasti raisata.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

22.02.2001, kell 15:36

Kristjan Rätsep

4.03.2002, kell 13:12

Selline keskmine kogumik.

Teksti loeti eesti keeles

Tarmo Õuemaa

18.09.2011, kell 22:10

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.

Teksti loeti eesti keeles

9.2011

Ats Miller

19.09.2011, kell 18:11

Oehh, muidugi ma mäletan seda kogu. Kooliaastad; loomulikult sai läbi loetud KOGU eesti keeles saada olev ulme. Ja sealjuures paari nädala jooksul peale ilmumist... (nojah, mis ei välista, et minulgi on teinekord üllatusi...)

Nüüd võtsin riiulilt, pühkisin hardalt tolmu ja lugesin üle. Väike selline, kella just ei vaadanud, aga alla tunni, ja seda koos kohvi tegemisega... Krt, ei meeldinud mulle poisikesena ja ei meeldi nüüdki. Tähendab, esimene lugu on perfektne. "5". Edasi läheb langevas joones. See "minimaalselt vajaliku muutuse" lugu tundus mulle tollal ja tundub nüüdki -- vabandust igikulunud killu pärast -- perse kaudu hammaste parandamisena. Sellise ajutult sirgjoonelise ja negativistliku lähenemisena -- krt, suuna tüüp lapsepõlves muusika juurde, leia talle 6 litsi, et tal tegevust oleks -- mida iganes... Kõige idiootlikum -- spoiler alert! -- "näe, tüüp on geniaalne, laseme ta maha". Ja sellistel inimestel on ajamasin! Masendav...
Selle lahenduse kohta, kus saladus lihtsalt tähte suunati, tuleb mul kujutluspilt, kuidas esimene, kel õnnestus tulekivist tuli süüdata, selle kähku kinni mätsib, et tea, mis võib juhtuda... Noh, progress juhtus, tema suri välja. Järglasteta. Kus on ulme positiivne sõnum? ;-) Edasi läheb veel hullemaks. Ühesõnaga, kui poleks esimest lugu, oleksin ilmselt vanade mälestuste peal "2" virutanud. Nüüd... Tjah, halvad need lood ei ole, ja kirjutamisaastaid vaadates käivad kah. Lihtsalt neljas loos viiest prevaleerib mingi kaotaja suhtumine... mingi moraalitsemine... mingi selline näpuga viibutaja mentaliteet... Aga korra lugeda kõlbab kindlasti ja ilmunud on ju tohutult palju halvemat ulmet.

Teksti loeti eesti keeles