Peategelane on arst (mis pole vist üllatav), kes teeb teadustööd, on abielus, soetanud piisavalt maist vara, omab samast sotsiaalsest seisusest sõpruskonda, jne. Aga ikka vaevab teda miski. Mis see "miski" on, päris selge nagu polegi, ent alkoholi ja vahel ka unerohuga seda häirijat tappa tuleb. Sünnipäevaks saab ta muuhulgas malmkuradiks sepistatud rakise, mida kamina ees puude või roobi vms. tarbeks kasutada saab. Peale järjekordset alkoholi ja unetablettide segu hakkab kurat elama ja peab maailmavalus peategelasega maha lühikese, ent sisuka vestluse, mis ometi kuhugi ei jõua. Ka jutt ise lõpeb kuidagi poolikult ja filosoofiliseks seda teksti ma ka nimetada ei tihka. Kui mina oleksin "Vikerkaare" toimetaja, näitaksin seda lugu küll mitmele kolleegile, et kuulda nende arvamust. Et kas on sisukas või sisutu asi. Kolm pluss.