Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Ijon Tichy kosmoserändude päevikud

(kogumik aastast 1962)
https://arhiiv.err.ee/audio/jarjejutt-stanislaw-lem-ijon-tichy-kosmoserandude-paevikud

eesti keeles: ««Loomingu» Raamatukogu» 1962; nr. 22

Sarjad:
Sisukord:
  • Eesti Raadio
  • Loomingu Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
8
5
2
1
1
Keskmine hinne
4.059
Arvustused (17)

Ajakirja ""Loomingu" Raamatukogu" vanad aastakäigud on eesti ulmefännile oluline lugemismaterjal. Bradbury, Strugatskid, Lem, Asimov jne., lisaks veel see nn piiripealne kirjandus nagu William Golding jt. No mida sa hing veel tead tahta! Kahjuks on tänaseks LRi tegiate ulmevaimustus lahtunud, piisab kui meenutada, kui mitu aastat vedeleb selles toimetuses (ning üsna lootusetult) üks H. P. Lovecrafti jutt. Stanislaw Lemi selle koguga on mul veel oma suhe. Leidsin selle vihiku oma vanaema juurest riiulist. Olin selleks ajaks juba paari Lemi juttu lugenud ning seetõttu teadsin kellega tegu. Põhiline on aga hoopis see, et tänu sellele vihikule hakkasin ma üsna süsteemselt LRi aastakäike (ulme otsinguil) läbi sirvima. LRi leidmise häda ongi see, et ta on perioodiline väljaanne ning seetõttu on ta üsna sageli ka raamatukogudes ühes pundis hoopis ajalehtede ja ajakirjadega (mis pole muidugi ka vale), kuigi tegelikult on ta ju ikkagi ka tervikraamat. Ka on neid vihikuid raskem leida igasuguste bukinistide lettidelt. Nii ongi tekkinud sihuke situatsioon, et tekstid oleks justkui eesti keeles ilmunud, kuid reaalselt on neid üsna raske kätte saada. Nüüd siis ka raamatust endast. Sisu ma ei tahakski ümber jutustama hakata: hoolimata minu eelnenud halast, usun ma siiski, et see vihik on (kasvõi suuremates raamatukogudes) ikkagi veel kättesaadav ning iga vähegi end ulmefänniks pidav isik näeb vaeva ja otsib selle üles ning loeb ka läbi. Sest kuigi ma siin Baasis kiidan teinekord igasuguseid sopakaid, mis tõsi(meel)sel maailmavalus ja identiteedikriisis viskleval fännikesel võib igasuguseid terviserikkeid tekitada, siis see raamat tasuks tõesti läbi lugeda. Usun, et juba pan Stanislawi nimi garanteerib taseme (neile, kes mind ei usu). Tasub veel märkida, et Lem on ikka ja jälle Ijon Tichy juurde tagasi jõudnud. Eestikeelne valik on tehtud kahe Lemi jutukogu põhjal: "Kosmrändude päevikud" (Dzienniki gwiazdowe; 1957) ja "Robotite raamat" (Ksiega robotow; 1961). Tõtt öelda ei tea ma kas neist ka mõni Ijon Tichy jutt tõlkimata jäeti. Igatahes vene keeles, kus nad kõik ilmunud on, said paar tükki alles küll Pereka&Plura ajal ilmuda. Igatahes sisaldab see eestikeelne vihik ka Lemi esimese ilmunud Ijon Tichy jutu: "Kahekümne neljas reis". Lugu ilmus (tõsi, pealkirjaga "Kahekümne kolmas reis") Krakowi nädalalehe "Zycie literackie" 1953. a. 27. detsembri numbris. Usun, et see võis ka esimene kirjutatud lugu olla: oma aja kohta on see ikka üsna jõhker küberneetiline spekulatsioon. Ei pea vist meenutama, et sel ajal oli küberneetika sotsialistlikus maailmasüsteemis kodanlik võltsteadus. See "debüütjutt" andis tooni ka kogu hilisemale kosmoserändude tsüklile, "Ijon Tichy mälestused" on juba teisest puust. Kosmoserändude tsüklit iseloomustab just see metsik huumor, millega esitatakse igasuguseid fantastilisi hüpoteese ja olukordi. Aga ideid on igas jutus rohkem kui enamus autorite romaanides, samas on kõik see hästi ja põnevalt kirja pandud. See viimane pole just tavaline humoristliku ulme puhul. Hoolimata üsna palaganilikust meeleolust, on juttudes üleskerkivad probleemid võikalt tõsised, võiks öelda, et need on just noodsmad igavesed neetud küsimused. Selle raamatuga meenub mulle veel ka oma kooliaeg: minu kooliajalajal oli kusagil põhikooli (7-või-8 klassi) lugemikus ka üks selle raamatu jutt ("Neljateistkümmnes reis") sees, mäletan kuidas minu kirjandusõpetaja sellele loole kohusetundlikult ühe tunni pühendas, kuigi ta oli omadega üsna hädas, kuna tema ajuke ulmeni ei küündinud. Tunni lõpuks ta võttiski end kokku ning teatas, et tema arust pole mingit mõtet paberit ja aega säherduse kirjanduse peale raisata. Ise imestasin juba siis, et kes see idioot pani ulmekirjanduse näidistekstiks sihukese (koolilapse jaoks suht) keerulise loo. "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud" on ju veel (lisaks kõigele muule) ulmkirjanduse paroodia, mis mõnuga pilab zhanri stampe ning ise uusi juurde genereerib. Lugege ning soovitav oleks lugemise käigus ka naljsoonel tukselda lasta.
Teksti loeti eesti keeles

Lem on erakordselt mitmekesine ulmekirjanik. Tugev filosoofiline baas lubab tal võrdse eduga maalida süngevõitu sügavamõttelisi tulevikuvisioone ja samas pursates ohjeldamatult huumorit ülisarkastiliselt pilada. Ion Tichy rännulood kuuluvad minu arvates ulmepamfleti kategooriasse. Kes lugenud pole, tehku seda kindlasti!
Teksti loeti eesti keeles

Tugev viis pluss, parim ulme-paroodia. Kahju ainult, et ei ole eesti keeles normaalsel kujul välja antud ("Loomingu Raamatukogu" küll arvesse ei lähe; kivi (ulme)raamatukirjastajate kapsaaeda) - kuid ega see sisu muuda.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on ulmekirjanduse Münchhauseni-lugudega. Midagi enamat siit välja ei venita. Tegelikult mõistan ma nalja ka, ainult et nali peab tõesti hea olema, mitte selline pinnapealne urgitsemine. Ausalt öeldes pole ulmekirjanduses senini veel ühelegi tõeliselt naljakale raamatule sattunud. Kõik sellelaadilised katsed on armetu ponnistamise mulje jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Lem on tavaliselt sünge autor. Ijon Tichy lood kujutavad tema loomingu nö helgemat osa. Minu arvates igati hea ajaviitelugemine, ka naljakaid ideid pole sugugi vähe. Viit aga ei pane kindlasti - ei tea isegi täpselt, miks. Ühelt poolt on Lemi tõsised jutud Tichy lugudest lihtsalt paremad, neid ei saa võrdsustada. Teiselt poolt - raske öelda, mida arvanuksin Lemist, kui ta oleks kirjutanud ainult Tichy lugusid - ehk näeksin neis siis mingit omaette väärtust? Mingi Lemiga seotud nö kultuurkiht segab Tichyt täpselt hindamast.
Teksti loeti eesti keeles

Naljad ja Mynchhausen kindlasti, paroodia ka, aga... Loen ja loen ja m2lu hakkab urgitsema: kus KURAT sa seda varem lugenud oled. Ja siis tuli raksti ette, kust see v6i teine l6ik maha kirjutatud. PLAGIAAT!!! Ja sellest ka 1ks. Ei luba tshehhi kirjanikelt varastada, Hashek ja Capek olid seda juba ennem kirjutanud. Aga lugu indiootidest oli tegelikult 1pris hea.
Teksti loeti eesti keeles

Väärt kogu, mille lugemise ajal üpriski mitu kõhukrampi õnnestus saada. Tuntud ulmevärgid igatahes kenasti nihkesse aetud ja ega kõigesse muusse puutuv kah eriti sirgeks ei kipu jääma. Tore igatahes...
Teksti loeti eesti keeles

Ei. EI. Ei, aiiii. Päris ära ma seda raamatut ei müü, kuna nagu rariteet, aga peab ikka masohhismi olema, et nimetet kogumikku nautida... Raamat võib ju olla naljakas, aga nagu karkudega inimene - täie mõistuse juures piinlik naerda. Lem tahab ehk nalja teha, aga jääb selgusetuks, mille üle õieti. Hunnik halvasti laastudeks vormindatud kisheesid, vat mis ta on.
Teksti loeti eesti keeles

Naljakas ja huvitav kogumik. Nalju on küll vähem meelde jäänud, kui Pratchettit , Adamsit või Naylorit lugedes, kuid eks raamat ka õhem kui mainitud autorite eestikeelsed tekstimassiiivid. Katoliku kirikut pilkavad naljad on head, ehkki osalt Jaroslav Hasheki pealt kopeeritud. Lugu Ijon Tichy sattumisest Ameerikasse on küllaltki nõrk ja ülemäära propagantistlik, ent see ei suuda kogumiku suurepärast taset rikkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Oeh, pettusin.
Tehnilisest aspektist ei andnud siin midagi tahta. Loogika tegi kah kogumiku peale looga - alul võttis üks reis 30 aastat ja lõpuks selgus, et kõik reisid võtsid kokku nii umbes 15.
Lisaks viimase loo pirakas ideoloogiline aps. Nuh, tuleb muidugi andestada vanameistrile, kuid selle posu hinne igatahes kukkus.
Nalja oli siiski palju ning lugemist kuidagi kahetsema ei pea.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna arvustasin äsja kurjalt selle kogumiku uusversiooni, siis olgu ka selle arvustuse juures algatuseks ära märgitud, et Nõukogude Eesti tsensor on siit ideoloogilistel kaalutlustel ühe jutu välja jätnud. Nimelt Ijon Tichy seitsmenda reisi kirjelduse, kus pilatakse armutult kuid tõetruult omaaegsete parteikoosolekute korralduslikku poolt. :-D

See-eest on selles, 1962. aastal eesti keeles ilmunud kogumikus sees aga 2003. aasta trükist välja jäetud, kuid minu meelest kõige paremad lood.

Ilmselt meeldiski mulle enim indiootide huku lugu. Miks? Lihtsalt niivõrd hoiatavalt tõetruu tundus see tänapäeva Eesti ühiskonnamudeli taustal. ;-(
Ära märkimist väärib ka ristiusku pilav jutustus, kus autor juhib tähelepanu vanale tõele, et usklikud on rahvas, kelle lipukirjaks on "tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi". Kuid oh seda häda ja halamist, kui keegi siis sõnade järgi teha üritab... ;-)
Ja minu kolmandaks lemmikuks on eelmise arvustaja poolt ideoloogiliseks apsuks tituleeritud viimane lugu. Selle arvamusega ei saa ma kuidagi nõus olla, sest Stanislaw Lem on kaasaegsena vägagi ehedalt ning ilma igasuguse propagandamaiguta kujutanud külma sõja aegse Ameerika aatompommihullust. Ning tänase terrorismihulluse taustal on vägagi kasulik seda lugu lahtiste silmade ja eelarvamusteta lugeda.

Kogu kogumikule panen siiski "nelja", sest ülejäänud lood on keskpärased ulmeparoodiad, selles þanris on teistelt autoritelt paremaid saavutusi.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles