Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Everything`s Eventual: 14 Dark Tales

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: «Kõik on mõeldav: 14 sünget lugu»
Tallinn «Pegasus» 2003
Tallinn «Pegasus» 2005

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.1
Arvustused (10)

Päris korralik kogumik. Väga head lood vahelduvad mitte nii heade lugudega, nagu ilmselt kõigis kogumikes. Siiski kaaluvad head asjad halva kõvasti üles. Huvitav on see, et sisse on pandud küllaltki palju jutte, millel ulmega eriti pistmist pole, kuid need lood just parimateks osutuvadki. Tribuut Alfred Hitchcockile, Autopsy Room Four; Dillingeri jõugu lõpu algust küllaltki elutruult kujutav The Death of Jack Hamilton ja Lõuna - Ameerika diktatuuride piinakambreid näitav In the Deathroom on kõik väga head lood. Ulmelist elementi sisaldavatest lugudest paremad tundusid väikse poisi kohutavat üleelamist 30ndatel aastatel kirjeldav The Man in the Black Suit; kogumiku nimilugu; klassikaline kummituslugu õudsast hotellitoast 1408 ja muidugi Dark Toweri - sarja kuuluv Eluuria väiksed õed. Viimane teab mis meistrisaavutus polegi, kuid annab eesti lugejale teatava maigu Kingi elutööks nimetatud sarjast. Kuna originaalis olen lugenud vaid ühte lugu, ei oska eriti ka tõlgete kallal viriseda, silmapaistvaid rumalusi silma ei hakanud. Kes Stephen Kingist natukenegi paremat muljet tahab saada, kui siiani eesti keeles avaldatud suhteliselt õnnetu valiku puhul võiks arvata, sellel tasuks kogumiku soetamise peale mõelda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik oli tore, kuid ebaühtlane. Hea et see eestindatud sai. Just oma suhtelise värskuse poolest. Varasem Eesti Kingi-poliitika on näidanud harukordset võhiklikust. Tükati siit, tükati sealt, ilma nõela pistmata. Kes kurat hakkab avaldama kogumikromaanraamatus ilmunud lühiromaani ilmutama romaani pähe (vt. Salaaed, salaaken). Senise Kingi eestikeelseist elitaarseim väljaanne. Jõudu.Raamatust endast rääkides tundub, et King hiilgab tavaliselt sealt kus pole tehislikult tekitatud õudust.
Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Ka mina nuputasin päris kaua, mis hinnet kogumikule panna. Keskmiselt tuleks ju neli, kuid see oleks liiga lihtne. Esiteks - see on üle pika aja üks asjalik kogumik, mis mulle kätte on juhtunud. Teiseks - King suutis mind tõsiselt üllatada, sest enamus tema seni maakeeles ilmunud teostest on paras jahu. Seega viis.
Teksti loeti eesti keeles
11.2004

Olen SK-d juba varemgi kottinud ja lubanud mitte enam lugeda, kuid aastad mööduvad ja muljeid tuleb värskendada, seda enam, et kogu kiidetakse. Minul oli raamatut lugedes tunne, mida võib võrrelda Zaporozetsiga sõitmisega - mõnel hetkel tundub nagu autosõidu moodi, aga midagi on ikka valesti... Minu jaoks on SK keskmisest enam andekas rahanäljane petis. Just nimelt petis, sest kõik, mida ta toodab, on kergekaaluline, võlts, läbinisti illusoorne pahn, mis toimib ainult senikaua, kui sa seda väga lähedalt ei vaata. Iseenesest on see kohutav - kas see ongi kirjanduse tulevik? Ainult müstikale, suvaliselt segatud kujunditele ehitatud moraliseeriv jama, mis ratsutab keskmise ameeriklase alateadlikel sümbolitel nagu reklaamiklipp, üritades müüa seda, mida lugeja-vaataja tegelikult üldse ei vaja; antud juhul siis iseennast. Ühelt poolt meenutasid antud kogu jutud mulle kangesti nõukogude ulmet - ideel võib jõudugi olla, kuid tekstist kumab läbi autori tugev enesetsensuur ja ideoloogiline piiratus. Kui nõukogude ulme puhul ei olnud üldse võimalik eeldada midagi muud kui kommunismi võitu, naljad teatud teemadel olid keelatud ja "välismaa" oli lame, elutu ja usutamatu esiteks infopuudusest (=autori harimatusest) ja teiseks sellepärast, et seal pidid pahad elama, siis Kingi puhul on tunda lääget poliitilist korrektsust, mis muide ei lähe kokku reaalse eluga USA-s, kus kõnetus "fucking nigger" ikkagi paljudes piirkondades loomulik pöördumisvormel on, kohustuslikku annust kristlust, mille nõmedad dogmad siiamaale küllalt olulisel määral mõjutavad elu sealmail ja mis selgelt dikteerib, milline tegelane võidab ja mis viisil tal tohib hästi minna, ja suunitlust laiale lugejaskonnale, ehk teisiti öeldes on tegemist koguperejutuga, mis arvestatud väikseima pereliikme taipamisvõimele ja mis muudab tondid hambutuks, naljad mõõdukaks ja seksi igavaks. Samas ei pääse ma tõdemusest, et SK kirjutab ikka kuradi hästi ja mõned kogu lood on ilma igasuguse möönduseta väga head. Nii et teatud kaudse paralleeli võiksin tõmmata isegi Voltaire`iga (ma hoiduksin neid kahte meest üheski muus aspektis võrdlemast!) - oli ju nimetatugi vaieldamatult geniaalne, kuid täiesti selgrootu poliitiline prostituut, kes alati laulis võimulolijate laulu, laimates oma eilseid võimult tõugatud ülemusi...

Lugude järjekorra kohta väidab autor, et ta nummerdas need 14, mis toimetaja välja valis, võttis kaardipakist masti (+ jokker), segas, ja saigi lugude järjekorra. Kas see on usutav? Ei, ikka seesama odav trikitamine... (Petis!) Esimeses loos vist kruvitakse selle pika jutuga pinget; mina libistasin silmad üle, ei mingit pinget. Lõpp samas päris andekas, kiskus suunurgad ülespoole. Teine lugu kus tüüp kohtas kuradit; kas tõesti tuleb kurat maa peale lolli möla ajama ja toorest kala õgima, silmade taga leegid ja kätel küünised? Algernon on täis sellisel tasemel lugusid. Kolmas tavaline mainstream; rahuldav. Neljas hea mainstream. Viies ka hea mainstream, ja meeldis autori täiendus, et kuigi lahendus vähetõenäoline, tahtis ta pisut helgemat nooti. Edasi "Eluuria väikesed õed" on minu arust kogu parim lugu, kuigi selgi omad vead - esimesest lõigust on loo loogika paigas ja seksuaalsus ning õudus on nagu sordiini all, pehmed, steriilsed ja korrektsed - üsna Orlau tasemel fantasy, tehniliselt ehk pisut parem, kuid hulga vaimuvaesem. Seitsmes on King oma hiilguses ja viletsuses - pisut nagu SF, aga ma ei usu ühtki sõna, mis seal kirjas; samas hästi teostatud ja sobiliku lõpuga... mis omakorda ei ole vähimalgi määral usutav! "Lemmikloomateooria" on hea mõnus jutt, millele loll ja mittevajalik lõpp külge kleebitud. Edasi mõttetu tondijutt. Siis üks verine lugu, mis iseenesest hea, aga mis selle mõte oli? Siis kolm mõttetut tondijuttu. Lõpuks "Õnneraha" - hale-armas jubin, kah hästi kirjutatud - oleks peaaegu Marek Simpsoni tasemel, kui kaanonitest kinnipidamine ei paneks SK-d pidurit tõmbama.

Nii et kokkuvõttes on ta oma kolme auga ära teeninud.

Teksti loeti eesti keeles

Mu meelest on SK kirjutanud mõned tõeliselt head lood/raamatud ja väga palju fast-food-cräppi - lihtne tarbida, lihtne unustada. Kusjuures - see, _kui_ lihtne on ta teksti tarbida, on märkimisväärse jutustamisoskuse tulem. Tunnistan, aegajalt tundub mainstream sisuga aga meisterjutustaja ladususega kirjutatud teksti lugeda oluliselt ahvatlevam valik olevat kui konarlikult kirjutatud sisulisi geniaalsusi.

Antud jutukogus ei olnud ühtegi silmipimestavalt head lugu, aga oli mitmed, mis olid täitsa mõnusad. Seda aga kah kohati: Riding the Bullet - sõit zombiemehe autos; The Man in the Black Suit (kui õige nime looga kokku viin) - kuradi ärapetmine kalaga; mitmed hetked esimesest loost... Meelde tulevad mõned päris head pildid Eluuria õdedest, mis mulle aga loona mingil põhjusel eriti pinget ei pakkunud.Lugesin paar kuud tagasi, nyyd raamatule mõeldes meenuvadki lihtsalt mõned head kaadrid ja mõned üsna ehedalt sisseelatavad olukorrad lugudes. Aga lugeda oli lihtne, nagu Kingi enamasti, ja vist ainult üks lugu oligi selline, mis täitsa mõttetu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik! Näitab nii tema horror, fantasy, science fictioni , kui ka natukesese comedy oskust. ühesõnaga, kõike seda mida võhikule vaja, et tema loomingu lummusesse langeda.

14-st loost oli siiski 2 lugu, mis jätsid väga konarliku mulje: 1) teine lugu "Musta ülikonnaga mees", andke andeks aga kuidas selline lugu novellivõistluse võitis? kas ainult minule tunduse see lugu igav olevat? või ei suuda ma välja lugeda piisavalt hästi süboolikat, vms iganes selle loo nii eriliseks muutis? (S. King ise ka avaldas imestust, kuidas ta selle looga võidu sai.) 2) "Eine kohvikus Gotham", sorri jällegi, vb oli mul väsimus või lihtsalt ei süvenenud loosse, kuid jah väga väga segane.

Kõik teised lood olid üpriski mõnusad, eelkõige "L.T. lemmikloomateooria", mis ajas muhelema. Siis "Kõik on mõeldav", mille pealkiri on tegelikult sünonüüm lahedusele. Peale selle veel tasub ära mainida "Maanteeviirus suundub põhja poole" - sünge. Ainukese pettumuse tõi "1408", ootused olid palju suuremad, aga ütleks et puhtalt maitse asi.

Oma paari miinuse pärast ei hakka ma 5 panema, kuid tubli 4+ on kogumik ära teeninud!

Teksti loeti eesti keeles

Kui ma kõikidele lugudele - ka mitteulmele, mida siin on rohkem kui ulmet - hinde paneks, siis keskmine tuleks midagi üle kolme. Saagu siis ka kogumik "rahuldava".

Kingi suur tugevus on pinge kogumine ja üles kruvimine. Selles on ta tõeliselt hea ning lood, mis sellele keskenduvad ning milles see sobib, on ka kogumiku paremad. Ülejäänu, sh. ka Eluuria õekesed, on selline keskmine põhk.

Teksti loeti eesti keeles

Fun fact - see on üks huvitav eestikeelne kordustrükk kus esimene versioon oli kõvade kaantega ja teine (mida ise ka lugesin) pehmekaaneline.
 

Lugusid iseloomustavad autori ees- ja järelsõnad. St kõige alguses on Kingi enda sissejuhatus kuid iga jutu kohta on tal eraldiseisev kommentaar veel lisaks. See annab juurde veel eraldi mõnusa lisakihi, mõne puhul on kas just lausa hädavajalik aga paneb vaatama uudse nurga alt. Lõpus on mõned Jüri Kallase mõtted Kingist, selline kena väike kokkuvõte. 
 

Enda jaoks avastasin sealt suure üllatusega, et Kingi kui füüsilise isiku esimene romaan ei olnudki “Carrie”. St ta on ju teatavasti kirjutanud ka teise nime alt, Richard Bachmanina ning enamus selle variisiku romaane on tegelikult kirjutatud enne “Carrie”-t. Varjunime kasutamisel oli omamoodi põhjus - nimelt tollal ei olnud “viisakas” üle romaani aastas avaldada. Kingil aga tuli torust märksa rohkem ning seetõttu võttiski ta kasutusse Bachmani. See muide tuli välja just siis kui King kirjutas “Misery”-t, mille ta alguses plaaniski Bachmanina välja anda.
 

Mulle endale meeldis see raamat jubedamal (heh-heh) kombel, kuidagi väga hästi kirjutatud, mõnus lugeda ning ei hakanud kordagi venima. Eks lühijutud ongi “tihedamad” ning on raskem venima minna - aga siiski, siiski, kirjanikuhärra on mu hinnangul selles raamatus tipus.
 

Ükshaaval:
 

Avalugu "Lahkamispalat nr. 4" on kohe selline mis tõmbab raamatu kenasti käima - on pinev, põnev, tegelikult päris õudne ning samal ajal ka naljakas. Ning kõike seda kuidagi täpselt õiges koguses. Lugu siis klassikalisel teemal - kõik peale lahatava arvavad, et ta on surnud.
 

“Musta ülikonnaga mees” - klassikaline muinas-õuduslugu, mis sisu poolest on üsna “tavaline” - aga töötab. Selline mõnus väike sutsakas.
 

“Kaob kord kõik, mis meile armas” - meeleolulugu pikituna motellide igapäevakultuuriga. Originaalis oleks ilmselt juures lisakiht mis kardetavasti läks onelinerite tõlkimisel kaotsi. Aga see selleks, hea lugeda. 
 

“Jack Hamiltoni surm” - üks kogumiku tippe. 20. sajandi Ameerika ja surutise aeg, gängsterid, tulevahetus, põgenemine elu ja surma peale. Mul on pagana kahju, et see oli vaid lühilugu, sellist vahedat, ehedat ja kurba maffialugu loeks veel ja veel.
 

“Surmakongis” - Ameerika korrespondent on tibake kimpus fiktiivse Ladina-Ameerika võimudega. Pagana hästi kirjutatud pinevuspala.
 

“Eluuria väikesed õed” - “Tumeda torni” maailmaga seotud lugu, Roland tegutsemas enne “Laskurit”. On tunda kuidas tõlge on pärit varasemast ajast kuna nii mõndagi  kohta nimetatakse lühiromaanis teistmoodi kui hiljem romaanides. Jälle selline tore lugu, kus Roland satub kokku omalaadsete verehimuliste tütarlastega.
 

“Kõik on mõeldav” - lugu sellise kergelt lihtsama meelega noormehest kes on mõne nurga pealt vägagi andekas. Seda märkab riigiaparatuur ning pakub noorukile hästi tasustatud tööd. Väga stephenkingilik lugu, täitsa kahju, et nii ruttu ära lõppes kuna ainest on kõvasti.
 

“L. T. lemmikloomateooria” - üks mu lemmiklugusid. See mehe-naise-lemmikute ring on pagana tabav ning pere-elu ussitamine kuradi hästi kirja pandud. Lugu ise pole eriti kõhe ega õudne - aga ega ei peagi (kuigi raamatu olemus sellele ju vihjab). Natuke lõpupoole on kõhedust ja ulmevihjeid aga pigem on see pala hoopis midagi muud.
 

“Maanteeviirus suundub põhja poole” - kurja, see tuli jube tuttav ette, kas on eesti keeles varem äkki ilmunud? Klassikaline ning ehk lihtnegi pala sellest kuidas ostetud pilt hakkab oma elu elama.
 

“Eine kohvikus Gotham” - minu jaoks on see teatud tüüpi Kingi musternäidis, kus seina peal püss ei tee mitte lihtsalt pauku vaid osutub lausa leegiheitjaks. Põmsti on see lugu nässuläinud abielust ning ühest lepituslõunasöögist koos advokaadiga. Aga oh seda tulevärki mis siis lahti läheb...
 

“See tunne, mida saab väljendada ainult prantsuse keeles” - huvitaval kombel on erinevad leheküljed toonud välja kogumiku lugude erinevad tõlkijad aga seda tõlkinud Jüri Kallast mitte… Jutt ise tahab ülelugemist, esimesel korral jäi natuke segaseks - mis on küll ilmselt ka taotluslik, eriti kui lugeda juurde Kingi enda kommentaari. Üldiselt meeldis, kõik ei peagi olema lihtne ja sirgjooneline siin maailmas.
 

“1408” - üks mitmest selle kogumiku tipphetkest. Mõnes mõttes klassikaline kummitava toa lugu aga teate… kuidagi väga hästi kirjutatud ning omade kiiksudega.
 

“Kuulisõit” - taas klassikaline pala kingiliku krihvkaga. Ilus, südamlik ning samal ajal häiriv ja kurb lugu emaarmastusest.
 

“Õnneraha” - lõpetuseks väike positiivne jupikena, ei ole tingimata nii sünge kui mõnigi teine lugu selles kogumikus. Mulle väga meeldis raamatu sulgemine positiivsel noodil.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles