Nimilugu ja "Mu enda tõestisündinud vaimulugu" on sellised küllalt kahvatud kummitusjutud, ainsaks väärtuseks teadmine, et autor ei flirdi talle tundmatu eksootikaga, vaid on paigutanud sündmused talle tuntud autentsesse India atmosfääri. "Morrowbie Jukes" on iseenesest huvitava idee ümber keerlev jutt, mis vääriks aga romaani mõõtu. Peategelane kihutab öösel hobuses seljas poolkaarekujulise liivadüüni põhja, mida liivaga katmata küljest piirab jõgi. Liivavallist üles ei pääse, jõel passib aga laev püssimeestega. Düüni keskel elab kummaline kogukond surmale määratud olevusi. Isegi väga lühikese jutu jooksul on Kipling suletud ühiskonna põhijooned selgelt visandanud, aga süveneda muidugi pole jõudnud. "Kauneim lugu maailmas" pole ka ei liha ega kala. "Kauni" loo keskmes on nooruke pangaametnik, kes üritab flirtida kirjandusega, ehkki on loll kui lauajalg. Aeg-ajalt näeb tüüp mälestusi oma eelmistest eludest, muu hulgas galeeriorjana ja Erik Punase laeval, mida tema tuttav üritab kirja panna, et siis loost müügihitt teha.
Kogumikku on minu meelest sattunud tekstid, mis pole kestnud üle aja. Kirjutamise ajal võisid nad ju haaravad olla (milles ma ka kahtlen), aga praegu tuleb juba latti kõvasti alla lasta, et neid kiitma hakata. Ma ei laienda seda hinnangut kogu Kiplingi loomingule - millega ma eriti tuttav ei ole -, sest vähemalt "Marduses" ilmunud "Mark of the Beast" oli täitsa kompvek.