Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Murray Leinster ·

Colonial Survey

(romaan aastast 1956)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
0
3
4
0
0
Keskmine hinne
3.429
Arvustused (7)

Kolm inseneriulmet ja üks seiklusjutt. Kõhklematult on parimad lood just esimene ja nimilugu. Seejuures on nimilugu peajagu üle ka esimesest tekstist. Ehk siis õigus on Jürkal kes kunagi ühes arvustuses ütles, et Leinsterilt on juba kõige parem lugu avaldatud. Ülejäänud kolm inseneriulmet on kõik kirjutad ühe plaani järgi. Maandub inspektor mingil planeedil kus on miskine katastroof ja lahendab enda teadmistepagasiga selle mängleva kergusega. Esimene jääplaneedi lugu oli ilmselt neist kõige pingelisem ja seal töötas oletatavasti ka uudsuse effekt. Teistes lugudes oli skeem juba selge. Võrreldes näiteks uurimismeeskonnaga pole Leinster isegi üritanud neisse ülejäänud tekstidesse mingit erilist pinget või seiklust kirjutada, kuigi nagu elemente millega mängida oleks. Näiteks oleks võinud viimases loos teravustada konflikti peategelase ja tema vana vihavaenlase vahel või teha midagi rohkemat noore inspektoriga ja mitte lasta sel tüübil kõrvad lontis peategelast armunu innukusega imetleda. Häirima jäi ka raamatu teise loo juures indiaanlaste meeletu kuumataluvus. Seal kus valge mehe munad kõvaks keesid olid "indukad" nagu kalad vees. Kuidagi absurdselt üle vindi keeratud. Ega esimenegi lugu nüüd ideaalne polnud. Armulugu peategelaste vahel oli jube kiirustatud ja kohati isegi absurdne. Ehk siis jah, uurimismeeskond enda tegelaste filosoofiate konflikti ja seiklustega on endiselt loetud Leinsteri lugudest parim. Ja karud on jätkuvalt nunnud. Ülejäänud lood jäid pigem liiga kuivadeks teadus-tehnilisteks probleemilahendamisteks.

Ahjaa, uudsete ideede eest tuleks samas siiski autorit kiita. Tema energiaallikad ja kosmoselaevade liikumis-maandumis mehanismid olid originaalsed ja hästi läbimõeldud.

Teksti loeti eesti keeles

Spoilerdamata on suht-koht võimatu midagi sisu kohta öelda. Samas ehk pole ka probleemi...? Kõik neli lugu on keskendunud hättasattunud koloonia aitamisele. Iga jutt leiab aset erinevas maailmas. Ühendavaks teguriks on kolooniate inspektor Boardman.

Järjest loetledes hinde kergitajaid (sest Joel on juba liigagi hästi toonud välja miinuspoole):

1) "Uurimismeeskond" mõjub selles kogumikus teiste lugude taustal ikka tõelise pärlina. See oli omal ajalgi "Lilled Algernonile" kogumikus minu vaieldamatu lemmik.

2) Tegelikult mulle väga meeldis see maandumissõrestik, millega ammutati energiat ja liigutati masse (mh ka kosmoselaevasid).

3) Esimest juttu lugedes ei olnud veel tõesti seda korduse momenti; samas oli ka teise ja neljanda juures ikkagi see omamoodi ootus, et no kuidas siis sel korral jama lahendatakse.

4) Neljas jutt siiski mõnevõrra erines kahest esimesest, sest porbleemistik ja selle lahendus olid pigem kinni keemias.

Äärmiselt abitutena tunduvad vahetekstid, mis pidanuks nelja eraldi kirjutatud juttu kuidagi terviklikumaks kokku siduma, ei suutnud asju hullemaks muuta. Lohutus seegi. Romaaniks on seda jutukogu ikka hirmus palju pidada. Mitte et asi ise selletõttu kehvem oleks. Kokkuvõttes on oma nelja ära teeninud küll.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pean Joeli arvustusega nõustuma. "Uurimismeeskonda" lugesin esimest korda aastate eest antoloogiast "Lilled Algernonile" ja sellest oli hea mälestus jäänud, mistõttu mu ootused käesoleva kogumiku (romaan pole see tõesti mitte mingist otsast!) suhtes olid kõrged, ent paraku pidin pettuma. Ükski kolmest inseneriloost "Uurimismeeskonna" tasemele ei küündinud ning see ühesuguse süžee kordamine eri variantides muutus üsna nüriks ja tüütuks.
Teksti loeti eesti keeles

Murray Leinsteri lugude eestikeelne kogumik pealkirjaga "Uurimismeeskond: Kolooniate Inspektsiooni jutud" rõhub sihtgrupile, kes mäletavad kultuslikust antoloogiast "Lilled Algernonile" samanimelist juttu. Tuleb tunnistada, et mina ei mäletanud. Antoloogia sisukorda üle sirvides suutsin enamike juttude kohta midagigi meenutada, aga mitte selle loo sisu. Õnneks on aga ka "Uurimismeeskond" üks lugu samanimelise kogumiku neljast jutust, nii et "Lilled Algernonist" seda mittemäletanutel ei tasu karta, et nad millestki ilma jäävad.

Õigupoolest ei jäägi millestki ilma - sest nagu juba eespool arvustanud on öelnud, on Murray Leinsteri inseneriulme mannetu. Kuigi mulle üldjuhul hard sci-fi ja tehnilised kirjeldused istuvad (Clarke tuleb esimese näitena pähe, või siis uuematest asjadest "Marslane"), siis käesoleva kogumiku juttude ülim tehnilisus häiris peaaegu esimesest jutust alates. Alguses mõtlesin, et ehk on tõlge vilets, aga lõpuni jõudes oli selge, et erinevad tõlkijad ei saanud samamoodi eksida - ikka alusmaterjal ise on äärmiselt nõrk. Juttude stsenaariumid on tüütult sarnased ja peategelane inspektor Bordman üheplaaniline.

Ainsana eristub nimilugu, "Uurimismeeskond", kus Bordman pole peategelaseks ning ei päästeta mitte planeeti vaid üksikuid hättasattunuid ning sedagi mitte inspektori, vaid peategelase Huyghensi initsiatiivil. Samas ma ei ütleks, et ka nimilugu mingi eriline pärl oleks - täitsa okei seiklusulme, kuid ei midagi enamat.

Käesolev kogumik kinnitas taaskord minu veendumust, et paljukirutud nõukogude ajal osati vähemalt ühte asja hästi - terade sõkaldest eraldamist toimetajatöös. Avaldati parim lugu Leinsteri loomingust ja jäeti rämps tõlkimata. Kõik, kel "Lilled Algernonile" raamaturiiulis olemas, võivad selle jutukogumiku rahulikult ostmata jätta - kolm ülejäänud lugu ei anna midagi juurde.

Teksti loeti eesti keeles

Veendumaks, et "Uurimismeeskond" on parim, tasus lugeda. Ülejäänud tõid meelde kunagise Juhan Peegli ütluse: "Kandidaadi võib igaüks ära teha, aga selleks, et doktor teha, selleks peab ikka kõva p**** olema."
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles