Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Matt Barker ·

Waanenburgi tapatalgud

(romaan aastast 2002)

eesti keeles: Matt Barker «Waanenburgi tapatalgud»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)
Indrek Hargla

Hakata selle sisu ümber jutustama tähendab ühtlasi ka kirjeldada ja avada maailma, milles lugu toimub. See jälle tähendaks tõlgendusi ja ilmselt ka eksimusi. Waanenburgi tapatalgud - ütleme sestap lihtsalt - leiavad aset planeedil, mida kutsutakse Maaks, kus käibivad suuresti angloamerikaanlikud nimed ja ja kus ohtralt viiakse läbi biotehnoloogilsi genteetikakatseid. Ma ise arvan, et tegu on kauge tulevikuga (kus vahepealsete kataklüsimide tõttu on üsna palju muutunud) ja meie Maaga, aga kuigi tähtis see pole. Lugu on vinge... äkiline, põnev... kas ta ka midagi tähendab, ei olegi esimese hooga lihtne öelda. Hoiatust kindlasti, sülgamist samuti. Peamine on aga see, et Barker kirjutab like hell. tekst on väga tihe, loobutud peaaegu täiesti üldplaanide ja detailide kirjeldusest, piirdutakse nimetamisega. Ei või teada, millega lõpeb lause, rääkimata siis lõigust või leheküljest. Aga tempo on sellise hüsteerilise ja vägivaldse loo jaoks just paras.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Barker kirjutab paremini kui enne. Waanenburgi jutu puhul on seda märgata. WT jutt on väga hea. Kuigi peategelase vastikult konservariivne maailmavaade ja ühiskonnakriitilised vahemõtted hakkavad aeg-ajalt ajudele käima, on lühiromaan sellegipoolest tohutult hea. Selline pooleldi “timuk-jumala pihtimus” mõjub väga värskendavalt.

Seevastu lühemad jutud polnud mu arvates need kõige paremad. Samas maailmas küll, aga kui autor jääb lühiromaanis hulluse esitusega hea maitse piiridesse, siis lühemad tekstid (eriti Suur Rahupüha) pingutasid selle paranoia ja psühhoosi esitamisega tõsiselt üle. Tegelased on kõik kohutavalt vastikud ja haiged. Viimase jutu “suur vihkamine” ja teiste juttude (ka lühiromaani) ebainimlik “võimutahe” seda raamatut mu lemmikute hulka kahjuks küll ei aseta.

Ütleme nii, et selle raamatuga suutis Barker veelkord tõestada, et fantaasia on tal hea ja ta kirjutab paremini kui varem, aga ka vastikumalt kui kunagi enne. Kogumik 5-, lühiromaani eest puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Väga sisutihe romaan, ja see ongi võib-olla üks selle teose puudusi. Raamatus on üks hea idee teise otsa, kuid osati tundub, et nende arendamine on poolikuks jäänud. Seega ka küllus võib olla puuduseks, kuna mul oli seda teost kohati väga väsitav lugeda. Raamat on väga tempokas, detailidest ja ümbritseva kirjeldusest libisetakse väga kiiresti üle. Nad jäävad tahaplaanile, seetõttu oli mul väga raske sellesse raamatusse süveneda. Samas aga mulle väga meeldib Barkeri kirjutamisstiil. Selline paranoiline ja natuke ilge. Võib-olla isegi natuke liiga ilge ja vastik. Päris mitmel hetkel tekkis lugemisel tõrge, aga pooleli jätta ka ei saanud. Kokkuvõtvalt hea kirjandus aga soovitada ka ei julge. Viis miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

See teos on juba lähedal kirjanduslikule küpsusele. Vahepeal juba mõtlesin, et panen viie ja üldse igapidi kiidan, pärast lõpuni jõudmist siiski jätan selle ära.

Meeldisid romaani esimesed 2/3, kuni Waanenburgi vangistuseni Callaghani juures. Sealt edasi jäid kasutamata mõned vihjed, mis autor enne pillanud oli. Näiteks Sullivani tegelaskuju, romaani esimese osa põhjal tekkis huvitav hüpotees, et peategelane on programmeeritud oma missiooniks ja Sullivan on see isik, kes ta "käivitas", vaatab järele, ega temaga mingit jama ei juhtu ja et ta ikka õiget asja ajaks, programmi vajaduse korral kohendades. Kahjuks otsustas autor Sullivanist poole pealt loobuda, toob tema (või tema klooni) lõpus aga jälle sisse, kui on vaja peategelane viimsesse rahupaika toimetada... Selle tegelase arendamisele oleks tasunud mu meelest rohkem tähelepanu pöörata.

Romaani lõpp ei meeldinud. Esiteks oli see ebaloogiline (valge hiiglane kollaste rassis peaks silma paistma, seega oli Callaghanil kergemaid võimalusi waanenburgide kindlakstegemiseks kui vaid nende jaoks viiruse ehitamine). Teiseks läks lõpp koos kosmosekülalistega minu meelest liialt "laiali": romaani viimastes peatükkides täiesti uute värkide lavale toomine pole nagu eriti hea toon.

Aeg-ajalt komistas autor loogikarajal. Naiste poolt oma meeste pussitamine polnud küll siiski totralt haige, kuid ometi võiks selle kohta öelda haigelt totter. Blausterni purunemisega koos kirjutatakse lööklainest, avakosmoses aga küll ükski lööklaine ei teki. Samasuguse katastroofi võis muidugi tekitada mõni BS suurem tükk, mis Maale jõudis ja atmosfääris ära ei põlenud. Aeg-ajalt pillatakse vihjeid tulevikuajaloolastele, kes midagi justkui arvaks Waanenburgi tapatalkude kohta, samas on arusaamatu, kuidas oma kirstuga maa alla vajunud jutustaja neist teada sai.

Miks selle romaaniga seoses aga alternatiivajaloost räägitakse, ei saa mina aru.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Jah, väga imeliku romaaniga on tegu. Meeldis ja ei meeldinud ka. Algus oli hea, tekitas huvi, kuid mida kaugemale asi arenes, seda haiglasemaks ja ebaloogilisenaks see läks. Ja siis need Tundmatud, see oli lausa kohatu ning rikkus kõik ära. Loomulikult oli see hea moodus tülikast inimkonnast lahti saada ja andis peategelasele võimaluse oma juurteni jõuda, kuid iseenesest oli see odav võte. Kahju, et hea asi enne lõppu nii ära rikuti!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/
 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles