Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Teet Kallas ·

Heliseb-kõliseb...

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1972

Hinne
Hindajaid
4
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.111
Arvustused (9)

"... lonkab ja möliseb" lõpetaks mõnigi selle omanäolise romaani pealkirja. Paraku pole raamatus kuulsusrika Nõukogude Armee veteranidest suurt juttu :-). Kas romaan on ulmeline? Keeruline küsimus. ULMALINE on ta igatahes küll. Lugesin selle hiljuti üle ja iseendalegi ootamatult pühkisin paar nostalgiapisarat silmist. Eh, noorus... Sigaretid "BT", limonaad "Sitro" ... ja veel paljud paljud ammu ununenud asjad... ... laulud, mida õeraasuke kunagi leelotas... omaaegne släng... aga see selleks. Raske on isegi õelda, mis mind raamatut uuesti lugema pani: kas õndsate 60.ndete hõng (ehtne, kodukootud-maavillane) või ehk veel midagi... Juttu on võluritest. Siinsamas, meie armsal kodumaal. Vaatamata sellele, et paljudel tegelastel on väga võõrapärased nimed ja kuskilt vilksatab läbi isegi Fantoom, pole tegemist stiliseeringuga mingi lääneliku linnanõialoo alla. Muide, vaatamata võõrastele nimedele, on paljud tegelaskujud välimuse - olemuse (ja kuulujuttude) põhjal kergesti identifitseeritavad. Kas on tegemist "oma" ringkonna "sürrijutuga" (kes meist poleks sihukesi kirjutanud?), mis avaldamiskõlblikuks paisus, või oli lugu algusest peaale avaldamiseks mõeldud jääb teadmata. Veel, kui nooremad inimesed seda lugema juhtuvad, siis ärge ehmuge. See, et komsomolisekretär pole samagonni ja küüslaugu järgi lehkav räbaldunud vatjovkasse ning lubjaviltidesse riietatud "poluvärnik", kes suure roostes kirvega vehkides pea(nima) tegelast taga ajaks, ei tee romaani veel "punaseks". Lisaks on võluril absoluutne grantii!
Teksti loeti eesti keeles

Wõrokas, Teet Kallas kirjutas selle loo olles ravil Tallinna psyhhoneuroloogiahaiglas.Lugu on ilmselt selline, mis niiöelda kirjutas ennast ise. Ja hästi. Muuhulgas on ses loos ka kummaliselt palju ürgeestilist ja punavõimu poolt puutumatut.+tibake Bulgakovi mõjutusi- Meister ja Margarita oli vist tollal juba eesti keeles (Raamatu kujul esimest korda maailmas?) ilmunud. Igatahes: Päikest, pikka iga ja head tervist neile, kes söandavad uskuda võimatut, olgu see siis kasvõi muinasjutt.P.S.ülimalt negatiivne tegelane Ünt meenutab mõnes aspektis Mati Unti-tema sulest 75. aastal lugu "Must mootorrattur" lisab vaid kahtlusi.
Teksti loeti eesti keeles

Lappasin kunagi päris hea mulje jätnud raamatu üle. Muidugi on seal siukest insider-infot ehk sõbrad-tuttavad sisse kirjutatud, kohati isegi õigete nimedega või vähemalt äratuntavalt. Saamisloo kohta - siiski vist mitte haiglas vaid vangimajas kirjutatud. Nii et helge ja igatsev meeleolu täiesti mõistetav. Aga igatahes on tekkinud igati originaalne (linna)fantasy ja kas mitte esimene Eestis. Punktid siis rohkem hea tahtmise kui tulemuse eest, mis nüüd mõneti laialivalguv ja lobaks kiskuv tundub.

märkasin üllatusega, et allpool on üks endast ilmselt heal arvamusel tädike asunud tegelema kirjanduskriitika kõige totrama haruga, võimalike prototüüpide otsimise ja autori isikuomaduste lahkamisega. minu arvates on see kohatu.

Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu, algul tundus esindavat realismi, võib-olla isegi seda va "Nõukogude" varianti. Kohati käis närvidele, aga ulmelisem (muinasjutulisem) pool oli küll kena, kokku nõrk viis.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis ja ei meeldinud ka. Mulle just istus lahedalt kirjtatud reaalsem pool märksa rohkem. Muinasjutuline element oli segane ja kohati üsna laialivalguv ning ka vähe pingutatud. Aga iseenesest oli tegu ühe omapärase ja lõbusa raamatuga, mida soovitan julgelt ka teistele.
Teksti loeti eesti keeles

Raskekujuline ning pahaloomuline kääride puudumine toimetuses lõppeb vaid kõige tõsisematel juhtumitel niimoodi.

7.10.2012: Kommentaariks Aasa Tammele: raamatu honorari eest ei saanud osta mitte kõige kallimat autot, vaid Venemaal kokku pandud "Fiati" klooni. Kalleid autosid polnud võimalik osta. 20-50 000 eurot on kindlasti vale suurusjärk.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, kui kiiresti vahetuvad põlvkonnad -- ma tean põhimõtteliselt, mis asjad on sigaretid BT ja limonad Sitro, aga minule assotsieeruvad nendega vaid tühjad ja inetud poeriiulid, kust valida 2 liiki saasta vahel...

Selline tossavate käuladega mudastel teedel loksumine, haisev bussiselu ja suvepäevad... Sekka ehedad taluõued ja kunagised poplood. Kummaline maailm, aga selline see aeg oli... Ja siis võlurid. Abitud sellised. Ainult läbi parema näitamise saad sa elu paremaks teha -- puhas eskapism. Noored paljad naised, unistustelinnad, sekka alkohol ja väikeste inimeste väikesed probleemid. Kõik see üle kallatud justnagu paralleelmaailmas toimuva võlurite võitlusega, milleni nagu ei jõutagi ja igal sammul tegelasi, kellest enamikku ma ära ei tundnud -- tunnistan ausalt -- kuid kes liigagi ilmselt “otse elust” olid. Ja deliiriuminägemused -- sest kuidas teisiti saab nimetada rängalt purjus tüübi ekslemist muinasjutumaailmas? -- milles ma vaatamata pingutustele sügavamat mõtet leida ei suutnud... kui kirjutamismõnu välja arvata.

Kõigele vaatamata see raamat mulle meeldis. Meeldis meeleolu ja teatud positiivne toon. Kui suutsin end enam-vähem järjel hoida vahepeal üsna sürriks kiskuvates seiklustes, tundus teos kokkuvõtvalt ikkagi terviklik ja mulle meeldis, kuidas autor lool lõpuks areneda lasi.

Teksti loeti eesti keeles

Mina ei saa sinna mitte midagi parata – ma loen raamatuid ajas.
Üks on see aeg, millal nad avaldati ja teine see aeg mil ma teda (taas)loen.
Seda esimest aega ma mäletan – ilma igasuguste BT (Bolgar Tobak) ja Sitro-nostalgiateta.
Teine on see praegune, kus Teet Kallast nimetatakse „elusaks klassikuks“ ja ta jutustab oma kangelaslikust noorusevõitlusest nõukogude võimu vastu.

Praegu loen ma siit raamatust välja ainult kunagist sõnumit punasele võimule: „anna... andeks ja raha!“ .
"... ma väärin muud ..."

Kus see sõnum siis on?

Kõigepealt raha. Tolle aja raamatuhonorarid oleksid praegusesse vääringusse ümber arvutatult nii 20-50 tuhande euro kanti. Võrdluseks – ühe raamatu raha eest sai osat kõige kallima auto ja jäi üle paar aastat joomiseks ja laiamiseks. Ei ole imestada, et kirjaniku staatuse poole pürgijaid leidus tol ajal palju ja selle saavutamiseks oldi valmis kirjutama ootustele vastavalt (ja mitte ainult kirjutama – meenutage Strugatskite „Inetud luiki“, mis annab pildi kirjaniku staatusest ja võimalustest kogu kaunil nõukogudemaal).
Selle staatuse igatsus torkab silma peategelase elitaarsuses, maailmarändurist teadlane, kes peab labastele lõbustusloengud ja keda avalikkus tunneb (neidude platoonilise armastuse objekt). Möödaminnes selgub, et ta ei ole käinud mitte ainult pikal laevareisil, vaid ka Londoni loomaaias. Ei ole küsimust rahas, ei ole küsimust riietes ja nende hankimises – tühiasi asendada südamedaami kaotsiläinud vöö ja jagada rahapabereid. Tema on eliit – selgelt üleolev suhtumine suvepäevalistesse ja kõigisse teel kohatuteisse...
Jutu käigus pannakse „terava satiirikusulega“ paika mitmed asjad. Pikajuukselisi ja hipisid peab minategelasest võlur vajalikuks lausa ise karistada. Noortest kultuuritegelastest distanteeritakse end nende naeruvääristamisega.

Kui Kallas neid asju seal sundravil kirjutas, siis ilmselt julgeolek neid seal ka luges. Luges ja otsustas, et seda meest võib uskuda ja usaldada.
Nad ei eksinud!
„... töötas ... aastail 1968–1970 Loomingu proosa ja luule osakonna juhatajana ning neli kuud peatoimetaja asetäitja kohusetäitjana sama ajakirja toimetuses aastal 1981...“,
„... Eesti(NSV) Kirjanike Liidu liige on Kallas aastast 1972. Ta on kuulunud 1980. aastail Eesti Kirjanike Liidu juhatusse, juhatuse presiidiumi, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse revisjonikomisjoni ja NSVL Kirjandusfondi presiidiumisse.“,
„Teet Kallas kuulus aastail 1979–1990 NLKP-sse. Seejärel oli ta Eesti Liberaaldemokraatliku Partei liige aastail 1990–1993, Keskerakonna toetajaliige 1994–1996, Arengupartei liige 1996–1998, järgnevalt parteitu. Kallas oli Rahvarinde parlamendifraktsiooni kaasesimees aastal 1990 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige aastatel 1990–1992.“

Jutu taustast, veel.
See „mäng“ millest jutt, koos Ündi tegelaskujuga on ilmselt Vahingu Spieli ja Mati Unt, kes oli seda Spieli Tartus kogenud kogu karmuses. Kallas Tallinnas oli sellest kuulnud ja üritas sama teha. Ta arvas mängu olevat koolitüdrukuliku luulelise unelemise, aga Unt keelas ja takistas teda – eks ta teadis. Kallas oli sellest solvunud – teda ei peetud vääriliseks – ja maksis kätte (raamatus).

Ropendus.
Need 2008 aasta väljaande joonealused märkused on selge pask. Lehmaküljenumbrite kodeeritud tähendused, Ünt-nime tõlgendused... Juba tollal oli tervemõistuslikule lugejale selge, et kirjutaja on ustav! Ja mõnitab neid, keda võim mõnitatavateks peab.

Miks ma ühte ei pannud?
Fatme tegelaskuju vastuolulisuse pärast ja armumisest lolliksmineku lootusetuse täpse ja usutava kirjelduse pärast.
Mitmetes prototüübiotsingutes ei ole mainitud Fatmet. Minu arvates võib see olla Faime Jürno – mannekeen ja filiminäitleja. Nad liikusid tollal kohati kattuvatel orbiitidel ja ma olen näinud Faime mõju meestele...

Miks ma kolme ei pannud?
Pole ju nii hull!(?)
Hull on see, et omaaegse kirjanduspõvkonna kõige suurem pugeja esineb nüüd suurkannataja ja vastalisena! Ei mingeid järeleandmisi sellistele.

Möödaminnes veel Teet Kallase loomingu üldiseloomustus.
„Tütarlapsest sirgub naine“ vahejuttude laiendused. Tema juttudel on umbes sama palju ühist tegelikkusega. Kes ei tea, millest jutt - http://www.folklore.ee/tagused/nr34/kalkun.pdf.

Raamatute ajas lugemise lugemissoovitus: Sidney Sheldon „Alasti nägu“. Kungine krimikirjanduse bestseller, kus psühhoanalüütik ravib homoseksuaalsust. Eesti keelses väljaandes puuduvad nii originaali kui ka tõlke aastaarvud – pärast lugemist võiks internetist järgi vaadata.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles