Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Hathawareti teener

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
6
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (15)

Kõigepealt raamatu kujundusest. See on igati õnnestunud. Kaanepilt kajastab raamatu nimilugu, on silmahakkav poe lettidel ja teiste trükiste seas ja, last but not least, on silmale ilus vaadata. Raamat on ka seestpoolt ilus. Pean silmas lehekülje kujundust.

Jutud kogumikku on valitud temaatiliselt. Seekord lahkab autor religiooni selle kõige laiemas mõttes.

Raamatu esimene jutt pole jutt, pigem lühiromaan oma mahult. Kas ka kanoonilise kirjandusteooria järgi ta klassifitseerub lühiromaaniks või mitte, ei oska öelda. Vist mitte. Igatahes on tegu kergelt feministliku kallakuga, pigem seda küsimärgi alla seadva jutuga. Põnev.

Teine lugu on kloostrisse sattund poolhullust tüübist. Kuna jutt ise on peaaegu tõepärane ja keskaegne, siis minu jaoks oli ta 5+.

Kolmas räägib keskaegse maailmapildi olulise osa ehk templirüütlite institutsiooni võidukäigust ja kõrgajast ning sellest, kuidas organisatsiooni säilitada monarhi demokraatiapüüete kiuste. Kumb peale jääb, lugege ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolme teost. Esiteks nimijutustus, mis toob kõigepealt meelde van Guliku. Õigupoolest oli mul seda lugede kavas arvustusse kirjutada sellised sõnad nagu "hale kloon" ja veel midagi samas stiilis, praegu postjaanipäises leebes meeleolus olles nii päris siiski ei ütle. HT on tüüpiline Hargla jutt, kust paistab välja suurem osa selle autori omadusi -- nõrkus laksuvate rindade ja pulp`i-laadsete kirjelduste vastu, huvi religoonifilosoofia vastu, müstifitseeriv loomemeetod... Minule isiklikult ei imponeeri viis, kuidas Hargla neist komponentidest oma tainast kokku segab, st paneb igayhest natuke. Seetõttu mina pean IH parimaiks tykkideks näiteks "Eebenit" ja "Vend Rusi", kus domineerib üks nimetatud koostiosadest. Ei hakka HT-d eraldi arvustama, sest oleksin tõsise probleemi ees, kas panna neli või kolm ning ei tunne ennast hetkel võimelisena selliseid eksistentsiaalseid probleeme lahendama.

Nagu juba öeldud, "Vend Rus" seevastu on tekst, mida tõeliselt tasub lugeda. Ausalt öelda kripeldab mul väike küsimus sellest, kas autor andis ka ise endale aru, et VR on kogumikust kõige tugevam tykk ja pani selle seepärast "Algernoni" üles? Kui nii, siis tuleb õnne soovida õnnestunud turundustriki puhul, minu tõmbas igaljuhul hoovi... See selleks.

Kogumiku viimane teos, alternatiivajalooline jutt "Püha Graal -- 1984" laskub lõpus paraku jantlikkusse. Mitte et see tingimata halb oleks, kuid lõpp langeb natukene ülejäänud 3/4 stiilist välja -- IMHO oleks autor võinud teksti algusest peale natukene lopsakamas võtmes kirja panna, veidike näiteks "Colas Breugnion`" stiilis, või siis Dumas` kulul natukene rohkem nalja teha.

Kui vaadata kogumikku tervikuna, siis sisaldab see 2/3 ulatuses IH tavatasemel produktsiooni ja 1/3 tõeliselt õnnestunud IH-d. Sellest lähtudes peaks "neli" ehk "hää küll" olema kõigiti õiglane hinne.

Mina muide autori asemel oleksin ka antud kogumiku temaatikaga ideaalselt sobiva "Sierra Titauna nekropoli" siin ilmutanud, mitte seal, kus see ilmus... Käesolev kogumik oleks sel juhul kindlasti oluliselt tugevam ja tuumakam saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nimilugu.
Vaevalt, et keegi kahtleb, et autoril on oskust krimkat kirjutada. Kahjuks või õnneks ei ole ma kriminaallugude suur sõber. Eriti selliste osas, kus enne mõrvari nime avaldamist autori poolt puudub lugejal igasugune võimalus seda ära arvata. Antud juhul ongi just sellega tegu - lihtsalt vihastama panev värk. Kui peategelane siis palub 6-7 võimalikku pätti ühte ruumi ja hakkab dramaatiline sündmuste lahtiselgitamine - no võttis lihtsalt ohkama. Mingid probleemid on sellel jutul veel: ebausutavalt erootiline kloostrimiljöö, pastakast väljaimetud motiivid kahtlusalustele.

"Vend Rus" on aga igati kobe tükk ja eraldi võttes saab viie. Miinusega, aga ikkagi. Pannuksin ise ka kogumiku pealkirjaks "Vend Rus", sest olemasolev ei taha hästi meelde jääda; nagu hiina keel.

"Püha graal" on nauditav lugemisvara...kuni lõpplahenduseni. Jalgpall, staadion, no gimme a break. Näib, et mingil hetkel ei teadnud autor äkki, mitta selle huvitava tekstiga ette võtta.

Kokkuvõttes, "Hathawareti teener" ei jää palju maha "Pan Grpowskist" ja minu meelest ei sisalda ühtegi nõrka teksti. Võib olla seetõttu, et jutte on ainult kolm, ent see on vist õel oletus.

Teksti loeti eesti keeles

Hathawareti teener oli jah kuidagi otsitud motiividega müsteerium ja see häiris lugemisel kõvasti. Poole pealt hakkasin aru saama, et sellist mõttetut spekulatsiooni suudaks Hargla jäädagi ajama -- lugeda ei ole paraku väga huvitav. Aga siiski, n-ö esimese krimka katsetuse kohta polegi väga paha.

Vend Rus oli mõnevõrra parem. Kuigi Rus´i isiksus ja motiivid jäid lõpuni arusaamatuks. Andunud saatana käsilane vms ei ütle suurt midagi. Lõpp oli suht hea käiguga, aga ka seda oleks saanud paremaks viimistleda. (Hargla võimeid arvestades ;-)) Näiteks raamat, mida Rus selja taha peitis -- oli poole inimese kõrgune??? (Kui ma õieti mäletan!) Kui ta seda peitis, siis mu ettekujutus oli, et see tal ka õnnestub. Samuti jäi arusaamatuks, mida see lapsesöömise motiiv kurjamile andnud oleks? Lihtsalt munki rüvetada ja nad pärast katla ette mokk töllakil vahtima jätta? Ühesõnaga, viimistlusest jäi nati puudu, nii mulle vähemalt lugedes tundus. Aga sellisel kujul meenutab jutt sünget vemblalugu, mida meelelahutuseks igati tarbida kõlbab.

Püha Graal oli aga eriti tobeda lõpuga! Kui igav seda juttu lugeda oli, sellest ei taha ma rääkidagi! Aine kallal kõvasti tööd tehtud, seda on näha, kuid arvatavasti meetod, kuidas alt-ajalooline jutustus valmib muudabki huvitava stoori pajatamise teisejärguliseks. Kuivad seosed ja peaaegu puuduvad karrakterid... võim ja intriig mõjub selles plaanis nagu populaarteaduslik jamakirjandus.Sattusin poelettil sirvima ühte paksu Püha Graali raamatut ja, ausalt öeldes, stiili poolest oli see Hargla jutuga vägagi sarnane. Selline kirjandus jätab paratamatult jutule sarnase maigu juurde, kui see mingil moel inspiratsiooniallikaks võetakse.

Ühesõnaga, kogumik oli selline Hargla keskmine ja tavaline tase. Kaanekujundus oli päris eeskujulik ja autoritutvustus samuti. Kolme ei söenda siiski anda, kuigi tahaks! Hindamisega on selline keeruline lugu, et kui autori võimetest lähtuda, siis annaks kolme. Kui Eesti teisi autoreid kõrvutada, siis peaks andma nelja ja kui maailma mastaabis võtta, annaks jälle kolme. 3+ või 4- või midagi sinnakanti.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm juttu ühtede kaante vahel. Nimilugu, mille suhtes olid mul kõige suuremad lootused, osutus paraku kõige nõrgemaks. Silver Sära on eespool juba välja toonud asjad mis häirisid. Väga segane mõrvamotiiv ja teoloogiline sõnamulin rikkusid minu jaoks ära suurepäraselt alanud jutu. Algus tõi meelde tõesti Roosi Nime või van Guliku, kuid kahjuks vajus lõpp täiesti ära. Plussiks olid loomulikult üsnagi ebatraditsioonilised nunnad ja mungad, kuid hindeks ikkagi 3.Vend Rus oli juba hoopis teist masti lugu. Samuti klooster, kuid siin toimuvad juba tunduvalt süngemad asjad. Asjatundlik taust ja usutav kloostrikommete ja keskaegsete mungaordude sisekorra kirjeldus. Lugeda oli mõnus ja põnev. Hindeks 5.Kogumiku pärl oli viimane lugu. Alternatiivajalooline Prantsusmaa, kus Templirüütleid ei saadetudki tuleriidale oli lahe, nauditav ja naljakas. Puänti vähemalt mina küll ära arvata ei suutnud, ja kuna erinevalt R. Sulbist armastan jalgpalli väga, tundus ka tapvalt naljakas. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks niigi suurepärase loo veel paremaks saanud teha poetades sisse vihjeid kolmele musketärile, Richelieule ja Mazarinile, aga see selleks.Hindeks 5 pluss.Kogumik ise saab hindeks neli, kuna nimilugu kiskus taset alla. Oleks selle asemel olnud mõni Sindbadi reisidest, oleks pikemalt mõtlemata viie visanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla kolmas jutukogu ei sisalda ühtki nõrka teksti ega ka mitte ühtegi sellist, mis õhku ahmima paneks. Vastutasuks pakub ta pead mitte eriti vaevavat meelelahutuslikku lugemist, siinkohal on abiks ka lugude temaatiline sarnasus. Huvitaval kombel võib suuremale osale siinväljakäidud kriitikast (ja üldse lugude kohta öeldust) alla kirjutada, samas on raamatu latt seatud osavalt sellisele kõrgusele, mis muudab tekstid üsna kriitikaväliseks nähtuseks (teatud analoogia lastekirjandusega).

Hargla loomingu üheks tunnusjooneks on lugejasõbralikkus, nii on tema raamatu avamine enamasti kindla peale väljaminek ja seda eriti kosutav peale noorema põlvkonna ambitsioonikaid ettevõtmisi, mis lõppkokkuvõttes lämbuvad iseenese pretensioonikuses ja sellele (veel) mittevastavais oskustes.

Mis puutub kirjastuse poolsesse panusesse, siis ettevõtmise resultaadiks on ilus raamatuke, mis ehk oleks võinud loo või paari võrra kopsakam olla. Tõepoolest leiame viimases loos Philippe IV Ilusa (kes, nagu hämuselt meenub, ajalooliselt templirüütlite ordu omakasupüüdlikel ajenditel laiali saatis) nime kolmes erinevas vales vormis (Philip, Phillip ja Phillipe), kiirustamisele viitab seegi, et JÄRELsõna deklareerib, et viimase autor Hargla lugude sisust midagi välja lobiseda ei taha (tõenäoliselt oli saatesõna algselt eessõnana planeeritud). Lõbustavat on järelsõnas veelgi - ehkki ta toob lugejani vajalikud faktid, on nii mõneski lõigus tunne, et päris kainena seda kirjutatud pole.

Teksti loeti eesti keeles

Aga minule jäi arusaamatuks, miks just need jutud kokku olid pandud. Loe: ei tekkinud head ühtset muljet. Või tuleb see sellest, et lugusid vastupidises järjekorras lugesin?

Küll aga tekkis teatav huvi alternatiivajaloo vastu.

Teksti loeti eesti keeles

Natuke üle keskmine oli see raamat. Ei midagi väga head, ei midagi väga halba. Lugude tase ja temaatika oli suhteliselt ühtlane. Paras ajaviide, kui midagi paremat teha pole.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui see kogumik valmis tehti koguti arvatavasti kokku kõik Hargla jutud ja pandi kolm parimat siia. Tegelikult ei ole nad kõige paremad aga parimate seas. No...igatahes on nad head! Ok?

Kõige enam meeldis mulle Vend Rus. Hathawareti teener oli teisel kohal ja Püha Graal kolmandal. See polnud nii huvitav, kuid oli ka tasemel. Kaanekujundus oli raamatul lahe. Selline ilus rohekas.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt enamikust eelkõnelejatest meeldis mulle kõige rohkem viimane lugu - Püha Graal. Alternatiivne ajalugu, mille IH oli loonud, oli kõige meelierutavam taustsüsteem - traditsioonilise monarhismi säilimine, kuid tehnoloogiline ja kultuuriline areng olid paljuski samad, mis tegelikult. Väga vahva. Võib-olla konkreetsed sündmused ja narratiiv, mida sellel taustal arendati, ei olnud parimad võimalikud, kuid ei saa öelda, et midagi oleks otseselt halvasti.

Vend Rus oli minu jaoks logisevam. Maetud paganad ja sataniseeruv ilmikvend ei olnud nagu küllalt otseses seoses. Miks siis saatan varem ei olnud kloostri ühtsust ja vagadust rünnanud? Tundub, et põhjus oli tal selleks kogu aeg olemas.

N-ö nimilugu oli tegelikult pigem kriminull, ja seda IH tuntud headuses. Just mõrvari äraarvamine oligi loo puhul kõige põnevam, kuid ulmeline väärtus ei olnud mu isiklikul arvamusel kõige kõrgem.

Kokkuvõttes paneksin nelja ära.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles