Herry ja Edith Wetter, õde ja vend, on heliloojad. Neid seob eriline vaimne lähedus, mistõttu nad mõistavad teineteist peaaegu ilma sõnadeta. Telepaatia leebem vorm, võiks öelda.Juhtub, et nad lähevad nädalavahetuseks koos seltskonnaga maale ühte vanasse majja, mille keegi seltskonnast enesele päranduseks saanud on. Maja kunagised asukad - ka õde ja vend - lahkusid majast mingitel segastel asjaoludel: vend lõi õe maha, mille eest ta hullumajja pandi. Majasse on jäänud selle loo kohtuprotsessi paberid. Heliloojatel tuleb mõte kirjutada sellele loole muusika ja sõnad, st. luua ooper. Selle loometöö käigus ärkab minevik taas ellu, loojad hakkavad samastuma oma kangelastega. Edasi võiks lugu ootuspäraselt kulgeda lõpuni, mil jääks kaks põhilist valikut - kas kõik läheb nagu minevikus, või mitte. Aga ei. Juhus sekkub asjade kulgu ja ...Jällegi, ulme pärast ei tasu seda raamatut küll kätte võtta.