Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Tõnu Trubetsky · Anti Pathique ·

Inglid ja kangelased

(lühiromaan aastast 1992)

eesti keeles: Tallinn «Vennaskond» 1992
Tõnu Trubetsky - Anti Pathique - Juhan Habicht «Inglid ja kangelased»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (11)

Kuigi loetav ju ka lõbusa ja ulmelise jutukesena, vääriks lugu tähelepanu teisestki küljest. Tegemist nimelt esimesega Vennaskonna ja sellele lähedaste isikute kollektiivse loominguna sündinud proosatekstidest. Kambakesti istuti koos ja igaüks lisas lause, seda tehti palju kordi, kaanel nimetatud autorid ühtlustasid teksti. (Ei olnud teose sünni juures, küll aga olen näinud ka üht käsikirjalist, rohkem “harali” varianti.) Niisiis on huvitav jälgida, kuhu noorte inimeste mõte on liikunud, kui mingeid piiranguid pole esitatud. Kui keegi pakkus välja midagi, mis teistele peale ei läinud, siis see liin lihtsalt ei arenenud ja unustati. Ja vastupidi, poolehoidu leidnud tegevused ning tegelaskujud leidsid põhjalikumat arendamist. Tegevused, nagu arvatagi võib, pidid olema põnevad, meenutades spiooni- ja ulmejutte. Nii et need teemaarendused on siis nagu ühisosa teatud seltskonna ettekujutusest, milline oleks põnev ja sisukas elu... Rõhutaks, et eesmärgiks ei olnud algselt avaldamine, millegi _teistele_ teavitamine, vaid mõnus ajaviitmine, mille käigus pöörduti - kui nii võib öelda - kollektiivse alateadvuse lätete poole. Minu jaoks oli suurimaks üllatuseks, et punkarid ei pääsenud oma kujutlustes ilgetest vanameestest, kes seejuures veel igasuguseid kavalaid asju korraldasid. Teisiti kui Brezhnevi varjuga ei oska seda seletada... Ka omade tegelaskujude käitumises on kollektiivse loomingu märke - kui keegi kirjutas oma lemmikule mingi positiivse sammu või ütlemise, oli ülejäänutel päris mitme lause ulatuses aega seda korrigeerida. (lk 22 - Super-Villu tungib ootamatult furgooni, kus ta sõpru vangis hoitakse, saab järgmises lauses jalaga ning rohkem teda niipea ei meenutata.) Kui esimest korda sellest kirjanduslikust eksperimendist kuulsin, ei suutnud uskuda, et midagi välja võiks tulla. Tulemus imho siiski üllatavalt ehe ja nauditav. Tausta teadmata võib küll kummalise ja ebajärjekindlana tunduda.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik (vormilt; sisult mitte nii väga) noorsooromaan kerge ulmelise elemendiga. Mäletan, et umbes 13-aastasena lugedes hoidis see raamat lõbusa ilme näol küll -- samas aga ei oleks ma seda ulme alla küll liigitanud. Nagu eelpoolkõneleja ütles, on tegu lihtsa&lõbusa lugemisega ning pinget/filosoofiat/peadpööritavaid süzheekäike siit otsida ei maksaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu, millel ei ole ei saba ega sarvi. Meenutab mulle pisut jutujublusid, mida ise armastasin u 10 aastat tagasi oma l6buks treida ja mille läbivateks teemadeks oli napsuvõtmine, tytarlaste kargamine ja aeg-ajalt mingise meeldiva seikluse sisse sattumine. OK, mida tuleb kyll tunnistada, et antud tekst on tunduvalt paremini ja ladusamalt kirja pandud ja tegelaskujud on kah võrratult värvikamad. Sestap "3" ja mitte "1" nagu ma enda lugudele tagantjärgi paneksin.
Teksti loeti eesti keeles

Lahe lugemine. Paras pikkus. Telliseks pretendeerimine kurnaks idee olematuks. Sellisena, nagu on, loeks aga teinegi kord.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on nüüd vist siis üks neist lugudest, mis ilma seletuseta kohe midagi ei ütle. Ei ole see iseenesest kirjanduses ju midagi haruldast ja sellisena on Musta Kassi sissejuhatusena mõjuv esimene arvustus omal kohal. Pean tunnistama, et olen umbes sarnast saamislugu muidugi ka enne kuulnud, nii et küllap see ligikaudu nii oligi. Trubetskyt pean suurepäraseks luuletajaks ja eks ta peale natukest vaevanägemist siis valaski teksti selliseks, et seda ka lugeda kõlbab, muidu on kirjeldet maailm jah selline sürr alateadlike ulmade lahjendatud manifestatsioon, mis mõjub natuke seosetult, natuke intrigeerivalt ja kaine peaga pisut piinlikusttekitavalt mõttetult.

Või umbes viimases tõdemuses oligi see, mida jutule kõige rohkem ette võib heita - ulmeks, veel enam SF-iks ei vea ta välja oma lapsiku kandva idee, täpsemalt selle puudumise tõttu, soovumelmate, desire uurimiseks aga on natuke lahja. Või olen ma vanaks saanud ja unistused - ka väljaütlemata ;-) - ei piirdu ainult õllehävitamise ja kähkukatega...? Et SF-ina lõppeb jutt ära just siis, kui ta võiks alata, ja hingelahkamisena saab otsa enne, kui tõelise mikrokosmoseni jõuti? Sest isegi Jim Carrey Mask - ju ülimalt mittetõsiseltvõetav kuju - peatub korraks mõeldes: "...nende jõududega - ma võiksin tuua rahu maa peale, kaitsta nõrku...", samas kui teiselt poolt tahaks nagu korrata või pigem ületada vähemasti Heraklese rekordeid (ka... või pigem eriti kolmeteistkümnendat, mille impotentsed mungad legendidest välja on jätnud).

Ikkagi ei suuda juttu väga kriitiliselt suhtuda - midagi tabamatut ja väga meeldivat selles siiski oli...

Teksti loeti eesti keeles

Igatahes parem, kui järgnev kraam. Lõbus kuigi sisutu. Kui uskuda eelnevate arvustajate juttu, et tegu on kollektiivse loominguga, mis algselt avaldamisele ei kuulunud, siis pole ju paha. Kuid ulmeks ei kipu ma seda küll pidama, lihtsalt põnev (nii autoritele kui lugejale) ajaviitevorm.
Teksti loeti eesti keeles

Musta Kassi kirjeldatud fenomenina on tykk huvitav ja tore, kirjandusteosena muidugi nõrk. Tekst sisaldab rea andekaid stseene ja juhtumisi, tervikuna on aga päris tühjavõitu. Aga ega rahvalauluviisid või Kihnu naivistide maalid peagi vastama klassikalise muusika või akadeemilise kujutava kunsti kriteeriumitele.

Mis vastikutesse vanameestesse puutub, siis nood on sellised arhetüüpsed tegelaskujud, vaevalt et nende lähteallikaks tingimata peaks pidama Brezhnevi vastupeegeldust noorte inimeste alateadvuses. Ning tegelaskujudena esinevad vanamehed olid küllaltki tegusad, Brezhneviga võrreldes.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles