Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Meelis Friedenthal ·

Vabanemine protagonismi valust

(jutt aastast 2000)
https://algernon.ee/node/374

ajakirjapublikatsioon: «Algernon» 2000; november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

  • Algernon
Hinne
Hindajaid
6
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.077
Arvustused (13)

Protagonist oli antiiknäidendeis peaosatäitja, tänapäeval kirjandusteose tegelane, kes väljendab autori vaateid.

Ükskõik mida ulmekirjanikuhakatis Mattias Rosenbaum ka ei kirjutaks, ei õnnesti tal midagi avaldada, sest ta avastab alati, et sellesama sisuga teos on juba kirjutatud ja eesti keeles äsja ilmunud või ilmumas. Kurvastusest joob ta end täis ja jääb raali taha magama. Hommikul näeb ta kuvaril kirja "Document348". Öösel on ta kirjutanud 348 sissejuhatust, 348 potentsiaalset lugu. Arvatavasti ületab see kõigi eesti ulmekirjanike ja -tõlkijate pooleliolevate tööde arvu. See tähendab, et mõne loo võiks siiski valmis kirjutada. Aga millised ja kuidas meid üles leida?

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on sissejuhatusega ning lugu ennast kas ideede puudumise või soovimatuse tõttu vaeva näha lihtsalt pole. Tegelikult on mul siiralt kahju, et jutt sellises kohas ja iseäranis sellisel moel katkeb ja väärt algus lausa kisendab selle järele et lugu lõpuni kirjutataks, aga kes saab autorit sundida?

Ütleme nii, et viis selle eest, mis eelneb viimasele lõigule ja üks niihästi viimase lõigu kui tegemata töö eest. Kokku kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Algul, esimesi lehekylgi lugedes mótlesin, et eks see yks soga ole. Aga kui läbi sain, siis hakkas meeldima. Idee oli hea ja muud asjad olid ka paigas. Yhesónaga Friedenthali nimi jäi meelde ja otsustasin ta järgmisi jutte ka lugeda. Ei pettunud!

Huvitav oli muidugi avastus, et selle konkreetse loo peategelane kirjutas ikkagi yhe arusaamatu jutu valmis ka ja seda vóib Algernonist ilusti lugeda. Naljaga pooleks oleks vóinud ilmuda see lugu kahes eksemplaris: Yks Friedenthali nime all ja teine Rosenbaumi.

Teksti loeti eesti keeles

Selles loos on minu jaoks mõneti vastus ühele filosoofiaajaloo käsitlemise küsimusele. Nimelt, kas olulised on erilised isikud, kes mõtlevad välja midagi uut, või on ideed kusagil õhus ja mitmed inimesed haaravad sellest kinni ning ajalukku jäävad need, kes tegid seda esimesena või kõige lärmakamalt või nende ideede mõistmiseks kõige sobivamal ajahetkel. Sest loost aimub ideedelembust. Seda, et mõeldud mõtteid on ennegi mõeldud. Ega need mõtted seepärast väärtusetumad pole, aint et mida nendega peale hakata...
Hästi kirjutet huvitav lugu mu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Hinne on puht subjektiivne, sest BAAS nii ehk teisiti paduobjektiivsusele ei pretendeeri. Ega tegelikult ei tahtnudki väga seda arvustada, sest asi suht hästi ja kirjaoskajalikult yles oli tähendet. Millest jäi siis kirjatyki juures puudu? Pingest jäi puudu. Ma saan aru, et tegu oli filosoofilisemat laadi pajatusega, kuid ei läinud mulle see mitte korda.
Teksti loeti eesti keeles

Ma kahtlustan, et selline tunne, mis loos kirjeldatud, tuleb peale igaühele, kes midagi kirjutama proovib hakata. Just minu idee! olen mina elus sadu kordi hõisanud. ntx kirjutasin 6 aastat tagasi ühe loo, mis algas nii, et tegelasel on püstol suus. Kogu lugu toimus siis tagasivaatena kuni päästikule vajutamise hetkeni. Ja siis nägin kinos Fight Club`i. Mis see siis on? Ideed on õhus? Või lähevad nad õhku?Ei usu.Ma arvan, et see on lihtsalt andetute kuid tundlike inimeste (mina ka) haigus. Me ei ole tegelikult võimelised välja mõtlema midagi originaalset. Originaalseid asju on välja mõelnud vaid mõned geeniused. Ka see Fight Clubi idee on tegelikult taandatav loole, mis toimub hukkamõistetu peas neil hetkedel, mis jäävad pea pakule panemise ja kirve langemise vahele. Ja selliseid, uskuge, on müriaad (Noh, mitte just täpselt kümme tuhat aga palju ikkagi).Nii me elame keset ammumõeldud mõtteid. Loeme vaatame kuulame iga päev. Ja siis, ise teadvustamata, nopime neist välja ühe. Ja nimetame selle enda ideeks. Ahjaa, esinevad veel andetud ja tundetud kirjutajad. Need, ja selliseid on eesti ulmekirjutajate hulgas enamus, kirjutavad täielikku jama ja nad isegi ei saa aru, et kusagil on olemas midagi originaalset, midagi värsket ja uut. Kuigi, ega originaalsus ei pruugi olla vaid süzhees. Shakespeare uhkustas, et ta ei mõelnud mitte kunagi ühtegi süszheed välja. Kasutas vanu. Aga kuidas kasutas. Seepärast ka loole hinne kaks. Ideede tulemise idee ei ole sugugi originaalne idee. Ja ka see teostus ei andnud mitte midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt ise mulle meeldib.
Iga lugu on kord jutustatud ja jutustatakse taas ja taas. Originaalsus on see , mille üle saab kurta või ka mitte, aga sellisel juhul tuleb defineerida seda mõistet. Lõppeks ütles juba Koguja, et ei ole uut siin päikese all. Ja originaalsuseks võib lugeda seda inimest, seda juttu, mis on kordumatu vanade ideede ja mõtete, ürgsete instinktide ja emotsioonide kogum. Komponendid ise ei ole originaalsed, küll aga tulem.
Teksti loeti eesti keeles

Alguse põhjal ootasin mingit Jack Lewis`e kanti (Kes spikedab?) juttu, aga õnneks minnakse natuke teist teed. Mõtet ja jumet asjal nagu oleks, kuid lõpp jääb nõrgaks. Lugemist ei kahetse.
Teksti loeti eesti keeles

Oli täiesti selge ettekujutus esmalt, mida ma selle jutu kohta öelda tahan, aga mida uuut saakski nüüd enam öelda? Tekitas mõtteid, et äkki ongi ajalugu tsükliline! Lugesin vahelduseks liba-ajaloolisi raamatuid, kus arheoloogid spekuleerivad, et vaaroadel olid elektripirnid ja mannamasinad ja lennumasinad ja siis vajusid nad ajaloo käigus unustusehõlma. Miks mitte ei võikski nende õhus keerlevate ideedega nii olla? Vanu asju avastatakse uuesti, jalgrattaid leiutab iga tohman oma koduseinte vahel jne. Kui Aleksandria rmtkogu maha põleb, siis ühel hetkel peab ju keegi need uuesti üle kirjutama.

Positiivne ja hea lugu vanal ja tähtsal ideel, mis uues kuues. MFi loeks hea meelega veelgi!

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles