Ma kahtlustan, et selline tunne, mis loos kirjeldatud, tuleb peale igaühele, kes midagi kirjutama proovib hakata. Just minu idee! olen mina elus sadu kordi hõisanud. ntx kirjutasin 6 aastat tagasi ühe loo, mis algas nii, et tegelasel on püstol suus. Kogu lugu toimus siis tagasivaatena kuni päästikule vajutamise hetkeni. Ja siis nägin kinos Fight Club`i. Mis see siis on? Ideed on õhus? Või lähevad nad õhku?Ei usu.Ma arvan, et see on lihtsalt andetute kuid tundlike inimeste (mina ka) haigus. Me ei ole tegelikult võimelised välja mõtlema midagi originaalset. Originaalseid asju on välja mõelnud vaid mõned geeniused. Ka see Fight Clubi idee on tegelikult taandatav loole, mis toimub hukkamõistetu peas neil hetkedel, mis jäävad pea pakule panemise ja kirve langemise vahele. Ja selliseid, uskuge, on müriaad (Noh, mitte just täpselt kümme tuhat aga palju ikkagi).Nii me elame keset ammumõeldud mõtteid. Loeme vaatame kuulame iga päev. Ja siis, ise teadvustamata, nopime neist välja ühe. Ja nimetame selle enda ideeks. Ahjaa, esinevad veel andetud ja tundetud kirjutajad. Need, ja selliseid on eesti ulmekirjutajate hulgas enamus, kirjutavad täielikku jama ja nad isegi ei saa aru, et kusagil on olemas midagi originaalset, midagi värsket ja uut. Kuigi, ega originaalsus ei pruugi olla vaid süzhees. Shakespeare uhkustas, et ta ei mõelnud mitte kunagi ühtegi süszheed välja. Kasutas vanu. Aga kuidas kasutas. Seepärast ka loole hinne kaks. Ideede tulemise idee ei ole sugugi originaalne idee. Ja ka see teostus ei andnud mitte midagi juurde.
