Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ain Raitviir ·

Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid

(antoloogia aastast 1976)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1976 (Ajast aega)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
33
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.971
Arvustused (34)

Raamat, mille ilmumise tähtsust kohaliku proto-fändomi kujunemisele on ilmselt raske alahinnata. Ise sattusin raamatut lugema alles kusagil 1990. a. , seetõttu oleks huvitav teada saada, mida selle köite ilmumine siiski tähendas inimestele, kes olid ilmumisajal teismelised või vanemad.

Kogumikku korjatud juttude valik eeldab päris head orienteerumist angloameerika ulmes, olgugi, et neli teksti on näiteks saanud "Hugo", oleks ka auhinnalistide alusel koostamisel võinud lõpptulemus olla hoopis kehvem. Enamik jutte on pärit viiekümnendatest, s.o. minu meelest ühest tulemuslikumast perioodist ulmekirjanduse ajaloos, kõik lood on võrdlemisi konventsionaalne SF ja kõik autorid on mehed.

Mis veel silma torkab? Enim on esindatud Asimov, Heinlein ja Simak. Kõigi kolme puhul on valitud üks autorile tüüpiline tekst (Asimovil 2) ja teine ebatüüpiline. Et Asimovile tüüpilised jutud eriti tugevad pole, on paratamatu. Samuti on koostajal hea nina olnud Andersoni, Bradbury, Sheckley, Aldissi ja Leinsteri mahukast loomingust esindustekstide leidmisel. Sturgeoni jutt on pigem ebatüüpiline, Keyes midagi muud sisuliselt polegi kirjutanud, samuti M. King, kelle tekst kogumikus on selline võluv juhuslikkus.

Kõik võib muidugi olla palju lihtsam ja ei oleks midagi toredamat sellest, kui Ain Raitviir mõne tulevase Estconi aukülaliseks kutsutaks. Rääkima, et mis asjaoludel ta (bioloogiadoktor, mitmete (populaar)teaduslike raamatute tõlkija ja/või toimetaja, kuid siiski põhimõtteliselt kirjanduskauge inimene) üldse ulmet tõlkima ja toimetama sattus (Raitviir on paljuski vastutav ka kunagises "Horisondis" ilmunu ja Asimovi robotijuttude eesti keelde jõudmise eest).

Raamat on siiani etalon eestikeelse ulmeantoloogia koostamisel, kuigi, aus olles, ei lasunud sel ajal koostajal kohustust võtta ühendust autorite või nende esindajatega avaldamisloa hankimiseks ja autoritasu ülekandmiseks.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks ulmeantoloogia koostamise lagi maailmas (loomulikult ka Eestis).

Tõtt öelda olen ma ilge antoloogiate fänn ja läbi on mul neid ka omajagu loetud. Tulemus – «Lilled Algernonile» kannatab võrdluse välja paari venekeelse ning paarikümne ingliskeelsega. Mis ta nii heaks siis teeb? Esiteks pole ühtegi nõrka juttu, kõik on tugevad, kuigi esimesel lugemisel nii mõnigi kohale ei jõudnud. Igatahes näitab selle raamatu asukohta minu hariduses ka see et mäletan enamikke lugusid suisa peast. «Bob Wilson ei näinud...»

Ka Henno Arraku illustratsioonid võrratud – 10 punkti!

Tõlke üle võiks pisut diskuteerida (mõne jutu puhul), aga see ainult maitseküsimus. Prohmakaid pole.

Raamat sisaldab ka Ain Raitviiru järelsõna, milles tõsi küll on paar näpukat. Kuid asja headust see ei muuda.

Kuidagi ei saa, ega ka ei taha panna vähemat, kui viis punkti.

Teksti loeti eesti keeles

Ega siin midagi lisada pole, eelnevalt on raamatust põhjalik ülevaade antud. Mulle meeldis eriti Heinleini "Enese ees ja järel" ning Keyesi "Lilled Algernonile". Lugesin enne seda Baxteri "Ajalaevu" ning tohutult meeldis. Hiljem "Enese ees ja järel" lugedes (mis on ajaliselt palju varem kirjutatud) leidsin sealt eest samad ideed, mis mind "Ajalaevades" vaimustanud olid. Seega sai Baxteri teos minu poolt natuke teenimatut vaimustust. Need olid minu elamused, aga eks neid ajasilmuseid ole kindlasti veel paljud autorid harutanud. Lilled Algernonile on kuradi traagiline lugu, seetõttu läks hinge ja võttis pisara silma... Veel: Täiesti juhuslikult näitas ETV uut telelavastust Tont nr.5 paar päeva pärast selle jutukese läbilugemist. Lillatriibuline Õgard oli arvutigraafikaga tehtud ja rääkis Arne Üksküla häälega...
Teksti loeti eesti keeles

Eelkirjutajatele nagu ei oleksi midagi olulist lisada. Ilmselt on hr. Jyri Kallas antoloogiaid minust oluliselt rohkem lugenud - minu silmad pole veel yhtegi näinud mis "Lilledega" ligilähedaseltki samal tasemel oleks olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui poleks olnud seda raamatut... siis ilmselt ei oleks ma praegu siia Baasi krjutanud, kuna siis ma ei oleks vist üldse ulmet tõsisemalt võtma hakanud. Ja ma arvan, et nii mõnedki veel.
Teksti loeti eesti keeles

Seitsmekümnendate keskel oli -- vabandust väljenduse pärast -- revolutsiooniline raamat. Hea valik, head tõlked. Juba üksnes nimiloo eest peaks maksimumi panema.
Teksti loeti eesti keeles

Siin vist ei ole enam midagi eriti juurde lisada. Kogu see kogumik on vinge. Aeg-ajalt saab ikka mõningaid lugusid uuesti loetud ja ikka on sama värsked kõik kui ennegi. Autorite valik on hea ja ka lugude valik on mõnus. Kuigi isiklikult pole kõik lood päris viieväärilised, on üldine tase siiski piisav, et viis ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on umbes nagu piibel eesti ulmemeeste jaoks.Viimase peal lood. Ma tean sõpra, kes hakkas selletõttu ulmefriigiks.
Teksti loeti eesti keeles

Loomulikult lisan ka oma hääle üldisele kiidukoorile.Sest: kohe saab kell kaks öösel, mina aga sobran mitmendat tundi järjest BAASi ja täna jälle koju ei saa. Naisele muidugi valetasin, et tööd on hirmus palju........Ja kõiges selles on süüdi 22 aastat tagasi ostetud ja ühe partsuga läbi loetud kogumik...
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Uskuge või ärge uskuge aga ostsin selle raamatu hästi säilinud eksemplaari aastal 1999 viiekümne krooni eest! Nagu muidu saadud. Vaevalt, et sellist rariteetset asja enam naljalt leiab.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on raamat hea, ainult qradi kahju on sellest, et raamatul väärilisi järglasi pole.Kas tõesti tuleb selleks, et midagi tehtud saaks asi ise ära teha ?
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatuga seostuvad mul eelkõige lapsepõlvemälestused. Vahepeal ei sattunud ta eriti silma alla ja mälestus tuhmus, nüüd aga leidus häid inimesi, kelle tõttu vana arm jälle meelde tuli. Ja tuleb tõdeda, et rooste sellele küll kallale pole kippunud.
Tegelikult panin nüüd uuesti lugedes tähele veel üht asjaolu - jutud on peale selle, et nad on väga head jutud, ühtlasi ka head stiilinäited eri autorite loomingust, sellisel viisil kokku pandud erinevaid lähenemisviise ulmele nautida on ikka kaif küll.
Teksti loeti eesti keeles

Olin hetkeks TUMM - osutus, et ma polegi veel üht oma lemmikraamatut hinnanud!

Igatahes saab see viga nüüd küll väga-väga kiiresti ära parandatud! :-)

Pärast hulka eespoolkõnelejaid on raske midagi olulist lisada... võib-olla ainult seda, et sellest raamatust on algusesaanud ilmselt juba kahe põlvkonna ulmehuvi.

Suurepärane kogumik tippautorite esinduslugusid toredate illustratsioonidega.

Soovitada pole vist tarvis! ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Minu kahesajas arvustus BAASis!

Loomulikult kuulub see sellele erilisele raamatule. Õieti polegi siin suurt arvustada; rõhutaksin Algernoni juures vaid kahte olulist momneti.
Esiteks, on raske ülehinnata selle raamatu tähtsust nii Eesti ulme arengule, kui ulme toomisele Eesti kultuuripilti. Andres Ots andis aastaid menukat Noorsooteatri monoetendust tiitellooga; Tont nr.5 oli telelavastus; Inetut poisikest luges Ita Ever korduvalt raadios.Algernoni kaks tipplugu -"Enese ees ja järel" ning "Suur eesõu" tõstsid Heinleini ja Simaki seni Eesti ulmemaastikul USA autoritest domineerinud Asimovi kõrvale - laiendasid vaadet.

Teiseks - Raitviiri koostamisvaist oli tõesti erakordselt hea! Pole ma lugenud palju välismaiseid antoloogiaid, kuid aastate jooksul olen tutvunud mitme Algernoni autori muu lühiproosaga ja julgen täitsa öelda, et Andersoni, Heinleini, Simaki ja näit. Keyes`i loomingust on valitud absoluutsed tipud. Nimilugu on peetud mõnes küsitluses ka kõigi aegade parimaks ulmejutuks üldse. Imponeeris mulle ka koostmisiprintsiip - väga erinevad zhanrid, erinevad teemad, kuigi kõigi ühisnimetajaks võiks olla inimese saatus ja tema VÕIMALUSED. Kõik lood on üsna inimlikud.

Teksti loeti eesti keeles

Ilus on vaadata, et ühele raamatule on arvustuste rohkusest hoolimata antud ainult viisi. Mida minagi siis enamat või vähemat. Tunnistan lae laest olekut ja panen oma viie ka kirja.
Teksti loeti eesti keeles

Imestama paneb, kuidas on võimalik nii geniaalselt raamatut koostada. Suurepärane valik ja kõik need teised head sõnad.

Tuleb meelde, et viimastel riigikogu valimistel andsin oma hääle Ain Raitviirule, tol hetkel ei osanudki seda valikut eriliselt põhjendada. Nüüd alles saan aru alateadvuslike seoste imepärastest keerdkäikudest.

Teksti loeti eesti keeles

V2ga hea kogumik! K9ik lood on kindlalt "5" v22rilised. Kuigi minu k2est said nii "Robbie" kui ka "Pikk vahikord" "4", on see hinne m9eldud ainult antud kontekstis, s.o. nad oleid k9ige kehvemad lood kogumikust "Lilled Algernonile". Mujalt loetuna oleksid ka need lood saanud kindla "5".
Teksti loeti eesti keeles

Loodetavasti ei hakata mu kohta rääkima, et "see on see, kes Baasis "Algernonile" nelja pani". Igal juhul läks kolm ja pool aastat ning 25 hindajat enne, kui antoloogia hinde alla maksimumi sai. Ehk päästab mind ortodokside-poolsest lintshimisest mõningane selgitus: 1) ka neli on hea hinne ja minu oma on selline tugevam; kõik antoloogias sisalduvad jutud on ka Baasis saanud hindeid alla viie 2) lugesin "Lilled..." läbi just äsja, mistõttu jäi mul kogemata raamatu mõju ilmumisaegses ajas ja ruumis, mis on kindlasti kaasa aidanud kultusmaine tekkimisele 3) mõned tekstid ("Mister Costello", "Kohtumine rannal" ja "Kes suudaks asendada inimest") tundusid mulle sisaldavat autoripoolset isalikku õpetust sellest, mis on tõde ja kuidas on õige elada.Selline moralism tekitab mus enamasti tõrkeid.
Teksti loeti eesti keeles

Pole siin midagi alla viieste hinnetega vehkida! Et negatiivset effekti elik tõrvatilka meepotis elimineerida panen kohe ise hinde otsa ja loodan, et minu kiidulaul arvutatavale antoloogiale kostqb ka looja kõrvu.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, mis seal`s ikka. Veic tobe on, aga peab! Äkki mõnel on veel raamat lugemata:). See oli ikka parim ülevaade, mida neis kesistes nõuka-oludes teha andis. Üks, aga see-eest väga hästi sihitud löök ja ulmefänne tohutult juures:).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis pikka aega science fiction-it Eestis defineeris ja mille kõrvale võrdväärset pole panna ka kolmekümne aasta pärast. Sellise teedrajava kogu loomisega käib kaasas ülisuur vastutus ning seda suurem rõõm on tõdeda, et Ain Raitviir saavutas ilmselt maksimaalse võimaliku tulemuse. On täiesti õiglane, et kui niisama-stalkeri saab üks antoloogia igal aastal, siis ainuke seni välja antud elutöö-stalker läks "Lillede Algernonile" koostajale sisuliselt selle konkreetse raamatu eest. Üks LA olulisi väärtusi on muuhulgas ka stiiliühtsus. LA koondab SF-i kuldajastu tipplugusid aastatest 1940-1961 ning etendab sellisena suurepärast teejuhti zhanri väga põnevasse arengujärku.
Teksti loeti eesti keeles

Ülim lugemiselamus. Võib olla ei taba ma tema ajaloolist tähtsust eesti ulmelugejale, kuid tekstide ülevus jõudis ka minuni. Millegi pärast arvasin, et nimilugu on seotud mingite robotite ja asjandustega, ei suutnud Algernoni kodukal pesitsevat valget rotti ja raamatu kaanel jooksvat valget rotti ühendada. Ausalt öeldes on see arvatavasti isegi hea - etem lugemiskogemus. Vaikne kaasatunne alaarenenud Charliele, kahtlused ja kõik need teised tunded kiidavad heaks just selle jutukese pealkirja suursugusust.

Ainuke jutt, mida kogumikus ka varem olin lugenud, on `Tont nr.5`, kuid lugemisrõõmu see ikka ei alandand. Kunagi arvatavasti mingis õpikus loetud. Asimov ülendas end jällegi mu silmis. Ainul `Masin, mis sõja võitis` tundus natuke nõrgana. Heinleini `Enese ees ja järel` oli kohati ettearvatav, mis selle ka vahepeal igavaks muutis, kuid `Pikk vahikord` tõstis jällegi arvamust Heinleinist. Teiste kohta enam midagi erilist öelda polnud. Väga hea Kogumik.

Teksti loeti eesti keeles

100% nostalgialaks igal juhul... Ja muidugi on ka häid lugusid ja suurepäraseid ja nagu ikka ka selliseid, mis ükskõikseks jätavad.

Natuke isegi nalja tegi, et polegi sellele hinnet pannud ega arvustanud. Põhjus, miks selle nüüd hilinenult kätte võtsin, on selles, kunagi jäid mõned tekstid lugemata, sest lihtsalt ei jõudnud kohale või ei hakanud elama.

Kaks klassikalist tükki siis: Heinleini "Enese ees ja järel" ning Simaki "Suur eesõu". Ja eks nad mõlemad on just nii head nagu nendelt autoritelt oodata võikski. Mõnus on tunda sedagi, et tegelikult ikka ja jätkuvalt on võimalik avastada väärt lugemist ka vanade asjade hulgast.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles