Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

Dark They Were, and Golden-Eyed

(jutt aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «Thrilling Wonder Stories» 1949; august [pealkirjaga «The Naming of Names»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tõmmud ja kuldsilmsed»
«Mardus» 1994; nr 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
9
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.533
Arvustused (15)

Bradbury on oma teostes siiski üsna palju pühendanud Marsile ja tuleb nõustuda järgmise arvamusavaldajaga, et ta on üritanud siia tõepoolest kõike mahutada, kõik oma ideed ja fantaasiad. Kusjuures tuleb tunnistada, et viimased pole sugugi halvasti välja kukkunud. Vähemalt mitte minu hinnangul. Kuigi erinevate Marsi juttude vahel paistavad silma (pigem lausa torgivad) vastuolud. Samas, kui võtta asja nii, et erinevad lood ei moodustagi tervikut (mida nad tegelikult ju ei teegi), siis jäävad ka vastuolud tähelepanu alt välja. Jutt ise on üsna tüüpiline Bradbury, mitte eriliselt halvem, samas ega ta midagi eriliselt head ka ei ole. Ometigi oli tegu mõnusa lugemisega, mida ma ikka mõnikord üle vaatan. Ja ei saa öelda, et ta vähem meeldiks...
Teksti loeti eesti keeles

Üks järjekordsetest Marsi imedest -- samas stiilis, kui mets, mis mõne tunniga täis kasvas ja kõdunes. Sellesse planeeti paistab Bradburyl küll kõik ära mahtuvat, iial ei tea, mille otsa järgmisena satud... Tekib küsimus, kas originaalsed marslased tekkisid ka samamoodi, nagu selles jutus kirjeldatud ning 1999. aastal alanud Marsi ekspeditsioonide ahel oli lihtsalt järjekordne ring? See küsimus lisab veel ühe ulmekirjanduses levinud võtte Marsi sarjale (lost race), paistab, et autori sooviks on sinna tõesti KÕIK ära mahutada nagu entsüklopeediasse. See on ka ainus lugu, mida ma olen lugenud, milles inimesed Maale tagasi ei pöördu ning milles tuumasõda pole Maa lõpp.

Lisaks sellele kumab sii järsku Gaia idee kah läbi -- et selline elus planeet, mis pikapeale kõik endassesattunu enda osaks muudab...

Teksti loeti inglise keeles

Pisut nukker easy reading. Tulevad mehed-naised-lapsed Marsile, ning endalegi märkamata muutuvad... mõista-mõista, marslasteks. Ning neile see meeldib. Läheb aeg mööda ja tuleb järgmine kosmoselaev järgmiste inimestega...
Teksti loeti eesti keeles

Uhkelt kaotatud võitlus. Ärge klammerduge Maalt toodud külmutatud toidu külge, inimesed. Planeet annab ellujäämisloa vaid alistujaile. Assimileerudeski võib eksistentsi säilitada. Tükki küljest ei võta... muudab lihtsalt füüsilist koloriiti. Ent me ei ole ju rassistid???
Teksti loeti eesti keeles

See meeldib mulle Bradbury Marsi-lugudest kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et siin on kõige vähem tunda nende lugude ühisjooneks olevat lõputut ängistust, olgu siis marslaste või maalaste oma. See maailmalõpumeeleolu, mis enamusest Marsi-lugudest läbi kumab, on võib-olla tore asi küll ja isegi Bradburyle omaselt väga heal tasemel kujutatud, aga pärast paari tosina niisuguse jutu läbilugemist hakkab miskipärast pinda käima ja tahaks nagu vaheldust.

Loo käivitumine on ometi tavapärane - Maal puhkenud tuumasõja tagajärjel Marsile lõksu jäänud väikest inimeste kolooniat ei kohta me mitte ainult selles jutus. Kuid loo kulg on siin ebatavaline - selle asemel, et hääbuda maailmavalusse, kohanevad kolonistid olukorraga ja on igati õnnelikud. Kogu loost jääb kuidagi helge ja päikesepaisteline tunne. Meeldiv.

Teksti loeti eesti keeles

Ray`le kuidagi mitteomaselt optimistlik ja äärmiselt elujaatav lugu. Ikka on hea. Mina igastahes kyll maalasi taga ei nutnud, uued marslased undusid olevat tunduvalt etemad.
Teksti loeti eesti keeles

Marsile rajatakse ameerikalik koloonia. Juba loo alguses lööb ühes meestegelases välja isamaalisus ja koduigatsus. Siiski jääb ehitatav rakett lõppfaasi jõudmata. Inimesed muutuvad marslasteks. Kui endal lastaks valida taolise maa ja marsi elu vahel, siis valiksin maa, sest isiklikult küll ei soovi kogu oma elu kuskil palava kuumuse käes vegeteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu. Natuke liiga jabur tundus. Marss muudab inimesed marslasteks. No ei usu mina sellist värki. Haigeks ja paranoiliseks, seda küll, kuid teiseks liigiks? Ei lähe läbi. Ja ei mõjunud see kord ka tegelaskujud ja atmosfäär. Pealkiri on aga hea
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles