Hugo 2001 parima lühijutu eest... Normaalne jutt, millesarnaseid kõigis ajakirjades pidevalt ilmub. Tulevik, biochipsid,muudetud inimesed, erakorraliste võimetega lapsed, matemaatikalisi probleeme.

20.sajandi lõpus on matemaatik leiutanud paradoksi, mille nägemine inimesel juhtmed kokku ajab - klõps ja surnud! Nagu arvutid kinni jooksevad. Tulevikus kasutavad seda (BLIT on asja nimi) terroristid, kes leiavad, et inimestele biochipside pookimine on kuritegu. Sestap valitseb pimedus, et keegi BLIT`te ei silmaks. No ja tegelasteks on lapsed... kes siis omal käel on - ise seda täpselt mõistmata - arendanud endas immuunsuse. Ja nagu lõpuks selgub, on need üsna iseäralised lapsed. Puänt tahab olla selline helge ja soe.

Väga subjektivselt öeldes oli see kõik suhteliselt tavaline ja mitmed muud 2000.aasta lood Asimov`sist näituseks on tunduvalt rohkem meeldinud. Üle "nelja" ei anna mingil juhul. Lugeda saab siit .

Teksti loeti inglise keeles

Avo Nappo

4.09.2001, kell 20:35

Kuivõrd ma ajakirjade peale eriti ei satu, siis ei oska seda juttu ka kuigi tavaliseks pidada. Midagi vaimustavat (loe: auhinna väärilist) ta tõesti polnud, lihtsalt hea lugu aga kyll. Minu poolt neli, isegi kerge plussikesega.

Teksti loeti inglise keeles

Tarmo Õuemaa

5.09.2001, kell 22:26

Kahjuks ei ole Analogi või Asimovsi lugeja, aga 2000. aasta F&SFis oli kõnealune jutt küll kindlalt kahe-kolme parima seas. Selline tahe tükk originaalitseva SFi ja iluleva fantasy vahele.

Teksti loeti inglise keeles

Tarts

6.09.2001, kell 20:08

Ja see jutt ilmub just siis, kui Tarts on juba ysna veendunud, et midagi päris kardinaalselt uut ja yllatavat on väga raske välja pakkuda! Ma ei viitsi hakata s6na v6tma selle jupi teaduslikkuse ja usutavuse teemadel, kyll aga pean ära märkima, et Thuringi ja Gödeli nimesid on autor kyll ainult kuulnud ja nende töödest temal kyll 6rna aimu ei paista olevat. See selleks. Olenemata sellest meeldis see jutt mulle päris hästi.

Teksti loeti inglise keeles

Siim Espenberg

8.09.2001, kell 11:27

Üldiselt päris huvitavad ideed, kirjutatud ka üsna talutavalt. Jutt oleks võinud siiski pikem olla, praegu on nii lühike, et saab mõne minutiga ühele poole. Mõnel juhul on see loole plussiks, mõnel mitte. Antud lugu kuulul mu meelest viimasesse kategooriasse. Hindeks panen nõrgavõitu "nelja".

Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev

19.11.2001, kell 19:05

David Langford on inglise ulmefänn, -kriitik ja –kirjanik. Ta on seni saanud 20 Hugo auhinda peamiselt oma fannkirjutiste ja fanzine “Ansible” eest. Käesolev novell kuulub tema novellisarja infoterrorismist, millest varem on ilmunud kaks lugu: Blit (1988) ja What Happened at Cambridge IV (1996). Vaadaldav jutt pälvis parima novellina 2001 Hugo. Ja on tõesti hea!

Inimesed olid juba sadu aastaid kirjutanud õuduslugusid olenditest või esemetest, mis olid nii kohutavad, et ainumas pilk nendele põhjustab surma. 20.sajandi lõpul hakkas matemaatik Berryman juurdlema, kas on olemas selliseid probleeme, mis seiskavad inimaju. Ta leiutaski esimese BLIT-pildi, mis mõjus silmanärvidele nii, et vaataja ajud lõpetasid töö. Berrymani ideed arendasid edasi terroristid ja politsei rahvamasside rahustamisel. Novell räägib kooliõpilaste salaseltsist, kes proovivad arendada oma BLIT-vaatamise võimet (parim peab vastu juba 18 sekundit). Salaseltsi moto: Mis meid ei tapa, teeb meid tugevamaks.

Teksti loeti soome keeles

Märt Laur

21.11.2001, kell 01:12

Tugev neli, peaaegu 5-. Eelkõige tänu puändile, mis tekitas meeltesse igasuguseid huvitavaid kujutluspilte (see, kuidas laste igapäevane tegevus võis välja näha täiskasvanute poolt vaadatuna) ja seoseid no... kasvõi "Matrixiga".

Teksti loeti inglise keeles