Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veikko Vangonen ·

Ülestõusjad

(jutt aastast 1994)
https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/34483

ajakirjapublikatsioon: «Mardus» 1994; nr 5 – nr 6
«Vikerkaar» 1997; nr 7/8
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Veikko Vangonen «Ülestõusjad» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
  • Trükiteavik wõrgus
  • Vikerkaar
Hinne
Hindajaid
5
8
1
0
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)
Laur Salundi

Lugu sellest, kuidas mingisugused sõdalased jälle mööda maad ringi rändavad. Taplevad siis juhuslikult mingisuguse kohaliku kutiga, kellelt nad ka mingisuguse öömaja aadressi välja suudavad meelitada. Sammuvad siis kohale ja seal on mingi kabel metsa vahel. Mõtlevad seal öö rahulikult mööda saata, aga võta näpust. Läheb lahti möll, millist mehikesed varem pole näinud. Seda suurelt osalt ka tänu selles osaleva rahva seisukorrale. Nimelt on neile kallaletunginud tegelinskid natuke laibastunud.
Nii et selline klassikaline elavate surnute lugu. Ajaviiteks päris mõnus lugemine. Millegi uuega just ei hiilga, aga ikkagi. Kellele laibastunud isikute tööd-tegemised meeldivad, võiks asja üle vaadata.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Eestlaste (ma oletan, et nad on ikka eestlased) maagia on suur ja võimas. See on niisiis see olulisim tunnus. Muidugi, elavad surnud ei üllata enam kedagi, aga asjaolu, et ka meie maarahvas kunagi selliste asjadega tegelenud on... Seda ma ei teadnud. Nüüd siis tean ja arvestan sellega. Siinkohal tuleks jälle märkida seda ajaloolist tausta, mis Vangoneni loomingus ikka esile kerkima kipub, muutudes sageli üheks peategelaseks. Sest arvatavasti ei oleks ta looming nii mõjuv, kui see oleks suunatud tänapäeva. Ilmselt on siin tegemist sellega, et hea õudus on keskajal. Või noh... tegelikult loomulikult mitte, kuid väitlused teemal, et keskaja õudus on parem kui uusaja õudus kuuluvad teise kohta. See jutt oli keskaja algperioodi kohta ning oli piisavalt hea, et lugeda ja nautida.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Juttu antoloogiast üle lugedes ei suuda ma enam mõista, miks "Ülestõusjad" mulle aastate eest nii võimsa mulje jättis. Teatavat sünget võlu on tekstist tunda ka täna, aga püsivaimustust pole siiski jäänud. Heade mälestuste eest tuleb ikkagi hea hinne. Olnuks mina "Eesti ulme antoloogia", sisaldunuks see Vangoneni lugu seal samuti ühegi kahtluseta.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

«Ülestõusjad» hakkab kenasti peale – on põnevust, on detaile, on arhailist väjenduslaadi. Eks aastaarv vihja samuti millelegi juba kooliprogrammist tuttavale...

Sisust ei soovigi rohkem rääkida, sest neile, kes pole veel lugenud võiks kah mingi põnevus jääda. Räägiks teostusest, sest see peab seletama mu hinnet. Teostus on osaline – algusosa detailirohkuse ja läbitunnetatuse asemele tuleb loo teises pooles (seal soolagedal) hoopis kiirustamine ja segane kirjutamislaad. Võimalik, et autor seda nõnda plaaniski, et oleks selline unenäoline ja painav ... kuid minu jaoks polnud teine pool enam sedavõrd veenev, kui oli seda jutu esimene pool. Mõte oli kena, kuid teostus – mingil hetkel jäi autor lihtsalt iseenda loodule alla. Noh, et noor autor võttis endale ülejõukäiva ülesande.

Minu isiklik arvamus, aga just selline see oli esimesel lugemisel ... ning antoloogias lugedes sain ma sellele mõttele vaid kinnitust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui tegevus ei oleks olnud paigutatud Eestisse, siis jätnuks see jutt mind ilmselt üpriski külmaks. Aga paigutatud ta siia on, ja see annab tänuväärse võimaluse kooli ajalootundides õpitule pisut teise pilguga vaadata ja järele mõelda, et kes need Vanad Eestlased™ ikkagi olid - kas ainult talupojad või äkki tõesti hoopis võimsad nõiad...?
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Lahe õudukas. Polnud enam nii kaua häid õudukaid lugenud. Jutt oli kahjuks küll kirjutatud keskmiselt nii et viite kätte ei saa. Lahe tegevuspaik. Keset soid. Igatahes sinna küll ei taha suvitama minna.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Õudukad kirjapildis pole kunagi suutnud minus mingisuguseid emotsioone tekitada. Head seiklusjutud aga küll. Seda lugu saab vist mõlemat moodi võtta - nii õuduka kui ka seilusjutuna. Mina eelistan teist varianti ja panen hinde sellest lähtuvalt. Oli põnev ja huvitav ning sellest peaks piisama, et viite ära teenida
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Paganlike rituaalidega oleks sobinud mingi muu lavakujundus, kui varemetes kabel. Pool loost näis keskenduvat sellele, kuidas asjaosalised platsi peal ringi tammusid ja täpselt milline ebasurnu kelle küünte vahele sai. Selle kohta öeldakse vististi, et teave, mida ma ei vajanud... Guy N. Smithi "Õuduste "Paradiisis"" tuli see autoril igatahes oluliselt paremini välja. Käesolevas teoses muutub surm lihtsalt seeriatooteks, mida igaühele tykike jagatakse. Kolm miinusega, ei olnud õudne ega huvitav.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Kunagi sai Vikerkaarest loetud ja nüüd siis kogumikust üle (srrrrr! ei võtnud kohe ilmumise järel kätte!). Eesti õudus minu vaieldamatu lemmik ikka veel. See sõltub muidugi lugeja enda kujutlusvõimest, kas hakkab pilt elama või ei hakka, aga karakterid, värvid, õhk, lõhnad, maastik - kõik on oma õige koha peal. Väga visuaalne lugu, võiks olla filmistsenaarium, kui keegi viitsiks (loomulikult autori nõusolekul või kaaslusel) laiendada, et täispika mängufilmi jaoks jaguks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/
 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles