Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Richard Paul Russo ·

Butterflies

(jutt aastast 1998)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» 1998; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Liblikad»
antoloogia «Täheaeg 1: Sädelevad uksed» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg
Hinne
Hindajaid
4
6
7
0
0
Keskmine hinne
3.824
Arvustused (17)

Veidi shokeerivalt mõjus, et autor seni BAASist puudus. Richard Paul Russo näol on järjekordselt tegu ühe mu potentsiaalse lemmikkirjanikuga. Potentsiaalse seepärast, et käesolev lühijutt on ka ainus seni kätte juhtunud Russo tekst. Ja erinevalt Avost ei tõtta ma kohe suurepärase autori leidmise korral Amazonist kõiki ta teoseid tellima:) Vaene üliõpilane, noh!

Aga neid teoseid on. Russo on kirjutanud üsna mitu romaani (mida iseloomustatakse küberpungi ja karmi koolkonna kriminaalkirjanduse seguna), kandideerinud nendega korduvalt Philip K. Dicki ja korra Arthur C. Clarke`i auhinnale ning romaaniga «Subterranean Gallery» ka PKD mälestusauhinna võitnud. Ja just äsja andis väikekirjastus Golden Gryphon Press luksusköites välja Russo jutukogu «Terminal Visions».

Russo on tõesti üsna dickilik kirjanik, alustades kasvõi sellest, et ta tekstide tegevus sageli San Franciscos toimub ja lõpetades ehedalt dickiliku paranoilise miljööga. Korduv Dicki-auhinna finalistiks olek vaid kinnitab seda.

Lühijuttu «Liblikad» pean ma 1998. aasta parimaks SF-lühilooks üldse (ja selle aasta põhiajakirjad on mul üldiselt loetud) ning olen üsna pahane, et ta ühegi auhinna nominatsiooninimekirja ei pääsenud ega year`s best kogumikesse jõudnud. Kummatigi ei imesta ma selle üle. Tegu on ikka väga 1940-50ndate hõngulise retrotekstiga, millised USA fännidele vast praegusel ajal lihtsalt kõige kuumem sõna pole.

Jutu alguses leiab üks tüüp ennast lämbumiseni palavast, auravast ja erinevate looma- ning linnuhäälte säutsumistest, vidinast ja möiretest tulvil dzhunglis. Ta jõuab mingi raiesmikuni ning kui järsku ta silme ette kerkinud liblikateparv kaob, on raiesmiku teise serva tekkinud miski onn, mida seal hetk tagasi päris kindlasti ei olnud.

Probleem on õigupoolest selles, et tegelane ei tea, kes ta on, kus ta on, miks ta on ja millal ta on. Teab vaid oma nime - Mason. Ühtki mälestust varasemast elust pole. Hütis leiab ta mingi kõrvitsakoorest anuma ja raadio. Eeter on aga vaid sahinat täis. Lõpuks õnnestub leida üks latiino-biiti mängiv jaam. See tekitab temas miskeid mälestusi... Siis satub ta juhuslikult pealt kuulama miskite tegelaste sideseanssi. Miski rühm on kuskil sohu eksinud ja üldse närvis. Otsitakse kedagi. Teine vestluspool kinnitab, et otsitav on varem kindlaks tehtud kohas, ega kao sealt kuskile. Mason mõistab, et tema see ongi. Õieti ei teagi ta, kas see on hea või halb, kui ta leitakse. Kuni järgmise seansi ajal mainitakse otsitava hävitamist.

Mason proovib raiesmikul asuvast hütist võimalikult kaugele pageda, aga kui ta juba oma arust piisavalt kaugele on jõudnud, lendab ta silme eest mööda parv liblikaid ning ta leiab ennast raiesmikult, mille ääres asub hütt. Peagi avastab ta, et vettki saab ta vaid mussoonvihma ajal, sest vaid siis täitub ta kõrvitsakoor veega, ega tühjene enne saju lõppu. Siis aga küll. Ka ilma joomata. Samuti avastab ta ühel hetkel, et kuuleb dzhunglis vaid loomade ja lindude hääli, ühtki mardikast suuremat elusolendit pole ta seal aga näinud...

Mingil hetkel raadiost järjekordse latiino-jaama avastanud, leiab Mason ennast dzhungli asemel järsku hoopis ühest baarist. On kangesti tuttav. Nüüd ta teab, et see baar on Mehhikos. Mingi vanamees näeb teda ja Masonile on selge, et nad peaks kiiresti omavahel rääkima, enne kui asi selleni jõuab, algab mingi veider maavärinalaadne kaos, mille käigus Mason mingite õllepudelite otsa kukub... ja ennast jälle hütist leiab. Käes on vaid haav ja selle põhjustanud katkine pudel.

Edasi meenub talle mingi pime maa-alune ruum, mis on täis veidraid suuri aparaate ja masinaid. Ta kuuleb raadiost mingit nõrka metalli kolisemist ning leiabki end sellest ruumist. Ta rebib kaasa mingi kangi ning läheb trepist üles ukseni, mille tagant leiab vanaaegselt sisustatud kontoriruumi ja ühe naise. Naise, kes on Masonile suunanud lõhustipüstoli ja räägib midagi mälu kiirest taastumisest ja närvidistorsiooni aparaadist Masoni peas. Mason tungib talle kangiga kallale, naine (kelle hääle on Mason pealtkuuldud sideseansi järgi ära tundnud) tulistab, mispeale Mason tagasi maa-alusesse ruumi jookseb. Ta kukub aga mingi võresilla pealt alla, mille tagajärjel leiab ennast jälle hütist keset dzhunglit. Seekord on tal käes metallkang.

Ta avastab oma kuklalt mingi metallplaadikese ning rebib närvidistorsiooni tekitaja ära... Siis hakkavad mälestused kiirelt tagasi tulema. Masonile meenub olnu. On mingi paarisaja-aasta kaugune tulevik (meie seisukohast). Ta evib teleportatsioonivõimet, mille tõttu tema vastu tundsid huvi miskid omavahel sõdivad poliitilised jõud - anarhistid, reformistid ja statistikud, kes kõik teda oma ridadesse soovisid värvata ja lõpuks teda ometigi petsid. Hukkus ka ta naine, misjärel ta soovis mängust väljuda... See aga ei meeldinud neile rühmitustele. Mispeale tuligi närvidistorsioon. Mason jõuab küll põgeneda, teleporteerudes Guatemalasse, kuid ta peas on nüüd see plaadike. Edasi tuligi see hallutsinatoorne ja ebareaalne dzhungel koos raiesmiku ja hütiga.

Mälu taastumisel kaob ka paranoiline dzhungel ning Mason leiab ennast Guatemala City miskist eeslinnaurkast, mida ta varemgi teleport-põgenemiseks on kasutanud ja mis viimasel korral pigem instinktiivse kohavalikuna tuli.

Tuleb ka äärmiselt valus puänt! Tegelikult imestan ma siiamaani ja pärast korduvaid ülelugemisi, kuidas autor on sellisesse lühikesse juttu (alla 20 lk) niipalju materjali suutnud mahutada. Lisaks veel mõnusalt ebakonkreetne maailm, mis vaid nappide vihjete abil lugejale veidi oma tegelikku olemust avab...

Ja natuke meenutab jutt oma paranoilise ning hallutsinatoorse sünge miljöö ja segasevõitu aktsiooniga Roger Zelazny romaani «Täna valime nägusid», mis muuseas kuulub minu kõigi aegade parimate ulmeromaanide absoluutsesse TOP 10-sse!

Teksti loeti inglise keeles

Kaks võimalust: kas tegu on lihtsalt mingi suht suvalise hallukajutuga, millel loogiline konstruktsioon üldse puudub; või on siis lõpus toodud puändiks see, mida heal juhul võib oletada... mõlemal juhul on hindeks kolm, sest Russo suhtub lugejasse üleolevalt. Selle jutu puhul pole võimalik kindlalt teada, milles siin asi oli, saab ainult oletada ja arvata. Aga samas on kirjanikul alati ja kõik vahendid olemas, et end selgelt väljendada. Võibolla aga ambitsioon MFSF`s avaldatud saada nii suur, et selge süzheega jutt selliseks umbmääraskes ümber kirjutati.

Muide, see hinne on veel hästi saadud.

Teksti loeti eesti keeles

Läks peale küll. Halluka teema oli päris intrigeeriv. Aga viit ei raatsi panna! Võibolla ma ei suutnud teemarägastikus hästi orjenteeruda, aga sellist üldmuljet kirjeldatud maailmast ei tekkinud. Ühest küljest saan ma aru, et lugu oli esitatud nii, nagu mäluga kimpus olev tegelane maailma tajub, aga lõpp oleks võinud siiski konkreetsem välja kukkuda!
Teksti loeti eesti keeles

Hinne näitab minu suhtumist sellesse, kuidas autor selle jutuga minusse suhtus – ehk siis kolm hoolimatuse ja pettuse eest!

Kindlasti pole ma mingi selline lugeja, kes nõuab vaid lineaarset jutustamislaadi, kuid mulle ei meeldi jutu segaseks ajamine lihtsalt seetõttu, et selle abil varjata banaalse pulpkompoti mannetust. Kui jutt läbi sai, siis selgus, et midagi ju eriti ei olnudki, eks ole? Huvitav oli ju seni, kui polnud selge, et mis toimub?

Lõpetuseks õiendaksin ma veel ka ühes eelmises arvustuses tekkinud vea. «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» pole kindlasti väljaanne, kus ilmumise eeltingimuseks on jutu segasus – ajakiri on alati rõhutanud, et neid huvitab ulmeKIRJANDUS. Kurb, kui mõni inimene paneb võrdusmärgi kirjanduse ja kunstlikult segase jutustamisstiili vahele. «The Magazine of Fantasy & Science Fiction» seda võrdusmärki ei pane, mida tõestavad kenasti ka antud väljaandes ilmunud tekstid. Et Richard Paul Russoga just nii läks – no kellel ei juhtu!

Teksti loeti eesti keeles

Üsna huviga jälgitav virtuaalreaalsuses rabelemine. Aga puänt ei ole minu meelest küll mitte valus, vaid üsna stambilik. "Madu neelab oma saba" skeem on küll üsna lollikindel, kuid osutub antud juhul hinde suhtes määravaks...
Teksti loeti eesti keeles

Loetu jätab mulje nagu oleks telesarja tunnise episoodi mahakirjutus. Sisaldab hulgaliselt klisheesid ja mõningaid küsitavusi. Esiteks, kas eksisteerib mingi loogiline põhjendus sellele, miks oli Mason varustatud raadioga? Mis kasu tema jälitajaid talle raadio jätmisest said? Lisaks raadiole on peategelane varustatud järjekordse surnud naisega, traagika missugune, aga kuidagi liigkasutatud on see võte. Samuti on liiga palju löömastseene selle lühikese jutu vältel, milleta muidugi teleekraanil ilma enam läbi ei saa, aga mis kirjapanduna jätavad mitte eriti hea mulje. Ja siis see nn. puänt - kui selleks tuleb pidada Masoni tagasisattumist algusesse, siis siin küll midagi valu ei tee. Tagasivaates jäävad meelde vaid dzhunglikirjeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Ei pakkunud see tekst ka teiskordsel lugemisel suuremat naudingut. Vahest ei piisa ka mitte sellest, kui autor kõik niidijupid lugeja kätte annab. Aga ehtne ja omapärane on see Russo (virtuaal)maailm küll. Seda jah.
Logisev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Dickist pole selle jutu juures lõhnagi. Tegu lihtsalt ühe tavalise hallukalooga, millest jääb tänu segasusele väga lugejavaenulik mulje. Lugu ise aga on suhteliselt stamplik, sellest ka selline keskmine kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tunne et Russo oleks selle jutuga minusse kui lugejasse üleolevalt või muus mõttes halvasti suhtunud. Samuti ei leia ma, et jutt, mis ei kulge lineaarselt punktist A punkti B on ilmtingimata "kunstlikult segaseks aetud", varjamaks igasuguse poindi täielikku puudumist. Kui enne arvustusi lugema asumist kavatsesin panna tugeva nelja siis nüüd panen keskmise hinde kergitamise huvides siiski viie.
Teksti loeti eesti keeles

Kui poleks olnud seda tagasi algusesse viivat lõppu, oleks võib-olla isegi viie välja venitanud. Samuti jäi häirima see raadio värk - miks seda veel vaja oli(tean, tean, muidu poleks saanud ju seda lugu jutustada, kuid siiski...). Kindel neli!
Teksti loeti eesti keeles

Oi kui tüütud need lood on, kus peategelane (ja lugeja koos temaga) üritab miskis hallutsinatsioone täis segapudrus arusaamisele jõuda, äkilised hüplemised edasi-tagasi, segasus, uimasus ja irratsionaalsus. Paremal juhul on need siis miskite implantide tõttu (nagu selles jutus), sitemal juhul erinevate narkootikumide mõjul. Lugeda on neid mõlemaid valusalt igav ja tüütu. Esimene arvustaja on põhimõtteliselt kogu jutu oma arvustuses ümber ka rääkinud, peale ülibanaalse ja ilma suurema ideeta "puändi", mis minu meelest polnud eriline puänt ka. Aga jah, annetame siis sellise nõrgapoolse "kolme", korra või ka kaks lugeda käras küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles