BAASi sirvides avastasin, et seda juttu polnudki seniajani teoste nimekirja sisestatud. Parandan nüüd selle puudujäägi, sest tegu on eesti ühe suurema sõnameistri ainsa novelliga, mis mahub klassikalise õuduse raamidesse. Ühtlasi täiendab see pilti Tuglasest kui ulmekirjanikust, kellelt leidub midagi igas selle alazhanris ("Viimne tervitus" on puhas SF, "Maailma lõpus" ehtne fantasy ja kuhugi nende vahele jääb/oleks jäänud paljulubav novellikavand "Helloi maa").
Tuglas ise ei tee saladustki, et jutt on sündinud jaapani folkloori ainetel hulga õudusjutte kirjutanud Lafcadio Hearni loo "Rokuro-kubi" lugemise järel ja mõjul. Plagiaat? Niivõrd, kuivõrd. Tegelikult on Hearnilt üle võetud vaid lendavate peade motiiv, kogu muu taust on hoopis erinev. Ja Hearnile - kes oli ju tegelikult lihtsalt jaapani legendide läänelikku keelepruuki ümberpanija - annab Tuglas oma kirjelduste ekspressiivsusega igatahes mitu silma ette. Sünge jutt!
Hinne neli peegeldab praegusel juhul ainult jutu vajakajäämisi zhanripuhtuse seisukohast, puhtkirjanduslikust aspektist vääriks see kindlasti viit.