Tähendab, ma võin olla peetusega või idioot, aga ma ei näe käesoleva reaalsuse raames võimaliku olevat, et Gene Wolfe`il Henn-Kaarel Hellatilt midagi õppida oleks! No ei anna lihtsalt võrrelda mutimullahunnikut majesteetliku kaljumäega!

Käesolev suurepärane jutt on selle poolest kummaline, et ilmus inglise keeles alles 1984. aastal. Esmailmumine oli aga saksakeelne, nimelt Goldmanni kirjastuse poolt välja antud ja Peter Wilferti koostatud raamatus «Zu den Sternen».

Jutt ise on võrratu ja traagiline!

On kuskil rannal üks suvemaja, kus veedavad aega noormees ja neiu. Armastavad ja kavatsevad abielluda. Noormehe isa on miski iiri päritolu demokraatide senaator, kelle poliitilise karjääri huvides tuleks igasugu skandaale vältida.

Ühel õhtul näeb noormees merel mitte kaugel purjelaeva. Kummaline. Järgmisel hommikul ärgates tüdrukut ta kõrval aga äkki lihtsalt ei ole. Otsib igalt poolt rannast jm. Lõpuks läheb meeleheites politseisse, need arvavad, et läks ujuma ja uppus. Noormees aga teab, et tüdruk kartis põhimõtteliselt vee lähedalegi minna.

Tagasi randa jõudnud, näeb ta jälle taamal laeva. Järsku teab ta, et tüdruk on seal ja juba ta ujubki laeva poole. Äkki on (ei mäleta kuidas) juba laeva tekil. Ühest kajutist leiab veidra väikest kasvu tegelase, kes pursib iiri mõjudega inglise keelt. Haldjate kuningas. Röövisid ära jah. Tagasi saamiseks peab sõlmima haldjatega lepingu, mille järgi annab ennast sajaks aastaks nende teenistusse. Tingimusel, et tüdruk magab vastutasuks jälle ilusti rannamajakeses ja midagi pole juhtunud (politseiskäiku jm). Noormees nõustub, haldjate kuningas tuleb ka vastu ja vähendab teenistusaega 20 aasta peale.

Järgneb üks lühike lõik, kuhu need 20 aastat on sisse mahutatud... Võimas lõik! Ning siis on mees vaba. Leiab ennast rannalt. Eemal majakeses peaks rahulikult magama tüdruk. On ju sama hommik.

Kuratlikult õel ja traagiline puänt aga selles seisneb, et ega päris kõik ikka sama pole!

Jõhker tekst.

PS. Arvustaja Kallas jätab mulje, et selle üsnagi eripärases vormis raamatu pealkiri on bibliograafiliselt ainuvõimalik tema toodud versioonis. Mina väidan vastupidist, et on vaieldav ja mõlemat pidi saab. Kõik. Rohkem oma aega elust sellele lapsikule teemale ei kuluta. On targematki teha.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Hargla

28.03.2006, kell 16:30

Jutt põhineb nähtavasti iiri-keldi mütoloogial, et haldjad või härjapõlvlased varastavad enne pulmi mõrsjaid ja annavad need peigmehele tagasi, kui too teatavat laadi teeneid osutab. Antud juhul ei tee Wolfe muud, kui lihtsalt teostab selle legendi tänapäeva Ameerika olustikus. On majake rannal, kus noormees ja neiu vaevad abieluplaane, kui äkitselt on hommikul tüdruk kadunud ja taamal ookeanis hulbib miski purjelaevuke. Noormehe iiri veri ütleb, et ega see õige asi ei ole ja ujub laevale, et haldjatega sotid selgeks rääkida. Iseenesest üsna lihtne jutt ja sü˛ee tundub isegi kuidagi primitiivne. Wolfe’i kirjutamislaad on aga selline, mis ei luba juttu kuidagi alla „viie” hinnata. Ja ei oskagi näpuga näidata, et mis selle kirjutamislaadi juures nii erilist on… meistrid lihtsalt oskavad ka pealtnäha primitiivsete sü˛eedega suurepärased jutud kirjutada.

PS - eestikeelses tõlkes leprechaun võiks/peaks olema härjapõlvlane.

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Meelis Sepp

27.06.2007, kell 15:10

Lugesin seda juttu kunagi kogumikust "Little people", mis koondas jutte kus olid tegevad härjapõlvlased, haldjad, kääbused, lilliputid ja muud allameetrimehed. Nüüd lugesin eesti keeles üle. Ei meeldinud esimesel korral, ei meeldinud nüüdki.

Wolfe loomulikult kirjutab hästi.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kristjan Rätsep

3.07.2007, kell 23:21

Jüri Kallas

5.07.2007, kell 23:13

Alustaks bibliograafilise õiendusega, sest inglisekeelses kirjanduses levib vigu ja vääraid arusaamu ning esmaarvustaja nobedate näppude läbi on need leidnud tee ka eesti keeleruumi.

Jutt ilmus kõigepealt Peter Wilferti koostatud antoloogias «Tor zu den Sternen» (1981). Tegu polnud tavapärase raamatuga, vaid A4 formaadis luksusliku maiuspalaga kollektsionääridele. Antud üllitis oli kirjastuse Goldmann neljasajas ulmeraamat ja tähistas ka ühtlasi hiidkirjastuse ulmetoimetuse kahekümnendat tegevusaastat. Juubelialbumile kohaselt oli köites rohkelt värvitahvleid ilmkuulsate kunstnike ulmepiltidega ning paljude kuulsate ulmekirjanike tekstide esmatrükid või -tõlked. Sellest tulenevalt sisaldas köide siis ka paljude kuulsate anglo-ameerika autorite juttude esmatrükke (tõlked käsikirjast) ning oli seega aastaid ka mitmete juttude ainsaks ilmumiskohaks.

Gene Wolfe`i jutt oli üks selliseid maailma esmatrükke ja kandis saksa keeles pealkirja «Eine unheimliche Begegnung der dritten Art».

Jutt ise on hea, aga sedavõrd ekstaatilist vaimustust (nagu kaks esimest arvustajat) ei kogenud ma ei esmalugemisel originaalis, ei korduslugemisel eesti keeles. Põhiliseks etteheiteks oleks, et autor on ajanud jutu segasemaks, kui vajalik.

PS: Mulle üldiselt ei meeldi takkajärgi midagi arvustuses seletada, aga leprechaun pole kindlasti härjapõlvlane. Leprikoon võiks see tegelane eesti keeles olla, seda enam, et niimoodi on tõlgitud ka Charles C. O`Connelli jutu pealkiri antoloogias «Küla ilma meesteta: Iiri jutte» (««Loomingu» Raamatukogu» 1960; nr. 47).

Teksti loeti inglise ja eesti keeles