Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Eye for Eye

(lühiromaan aastast 1987)

ajakirjapublikatsioon: «Isaac Asimov`s Science Fiction Magazine» 1987; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Silm silma vastu»
antoloogia «Pilet utoopiasse» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
7
0
1
0
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (14)

Vaadeldav lühiromaan oli väärt Hugo auhinda ja tõesti ta on hea! Loo keskseks kujuks on lastekodus kasvanud poiss Mick Winger. Teoses on ta seitsmeteist aastane, ta on palju kogenud ja palju korda saatnud. Väga varakult avastab ta, et kõik halb, mida ta teistele soovib, läheb alati täide. Niiviisi ta ongi elanud- kuhjaga kätte makstes oma solvajatele (või tahtmatutele solvajatele): silm silma vastu, hammas hamba vastu. Loo käigus selgub, et tal on siiski olemas ka vanemad. Viimased lihtsalt kartsid nii ohtlikku last kasvatada- seepärast siis lastekodu. Sündmuste lähtekohaks oli ühe ameerika farmeri avastus, et tal on “silmaga kaetamise” võime. Sarnaste võimetega abikaasasid valides tugevdasid ta järglased endas seda omadust. Nüüd, kus nooruk on peaaegu täiskasvanu ja mitte nii etteaimamatult ohtlik, tahab suguvõsa oma rüppe tagasi saada oma kõige võimekamat liiget. Loo lähtekohad on esitatud, kuidas nooruk oma surmatoovat omadust kasutab, selgub lugedes. Soovitan!
Teksti loeti inglise keeles

Olen juba tükk aega tahtnud käesolevat lühiromaani arvustada, kuid pole kuidagi osanud asjale läheneda... ka olen pidevalt mõelnud, et mis võiks selle teksti hindeks olla.

Lühiromaani põhimiinuseks on professionaalne tuimus... Must Kass vist mainis sedasama kusagil Orson Scott Cardi kohta ka. Loen ja üsna hästi on näha, et autor on kirjutanud lühiromaani sisse kohti, mis peavad lugejale mõjuma. Mõjusidki! Lühiromaan sai 1998. aastal Hugo, auhinna mille saab reeglina fännide seas populaarne autor ning teos, mis samuti on keskmisele ulmelugejale vastuvõetav. Märksa asjatundlikumal ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel sai lühiromaan omas kategoorias kõigest kolmanda koha.

Einoh, lugu on hea ning Orson Scott Card oskab ka suurepäraselt kirjutada... aga pisut naljakas on küll, kuidas mormoonist ulmekirjanik ilgub baptistide kallal. Et pada sõimab katelt! Põhiline etteheide on siiski pigem selles, et autor kirjutab huvitavalt ja hästi, kuid tõelist kaasaelamist pole. Selline kalgi professionaalsusega kirjapandud tekst.

Võimalik, et ma oleks lühiromaanile isegi kolme pannud, aga kui autor kirjutab peategelase läbielamistest, siis on lugu mõnus ja tasemel. Meeldib, et hoolimata üleloomulikest võimatest, pole autor peategelasest siiski mingit supermani teinud... noormees oli ju ikka üsna tõsiselt plindris kui teda seal vanematekodus tapma tuldi. Ka idee ise on hea, kuigi pisut häirib see Ameerika ulmekirjanike luul, et iga teistsugune ja mingeid võimeid omav isik peaks kohe tahtma hakata maailma vallutama... kuigi võimalik, et see vallutuste tulemusena sündinud USA kultiveerib oma kodanikkudesse sellist mõtlemist?

Pika ja vist ka segasevõitu jutu kokkuvõtteks ütleks, et kindlasti tasub seda lühiromaani lugeda. Minu jaoks oli tegu tuimavõitu looga, millel oli hea algus ja lõpp, kuid keskpaik lohises rängalt.

Kes vene keeles loevad, need peavad üles otsima ajakirja «Smena» 1990. aasta neljanda numbri, sest minuteada on see ainuke kord, mil antud lühiromaan vene keeles ilmus.

Teksti loeti vene keeles

Mida kirjutada? Ei taha kommenteerida eelnevat arvustust, mis minu meelest on hea näide sellest, kus arvustaja mõttelend on oma teed läinud, nii et seos arvustatava teosega hoopistükkis peaaegu et puudub; samuti on siia üsna mõttetu hakata järjekordset sisukokkuvõtet treima.

Minu jaoks täiuslik või sellele väga lähedal olev lugu; on põnevust, mõtteainet.Võib leida siduvaid niite näiteks Kuttneri Hogbeni seeriaga või kasvõi Salingeri romaaniga "Kuristik rukkis". Võib-olla on lõpp ainult natuke liiga häppi.

Teksti loeti inglise keeles

Eelnevalt on minust palju targemad inimesed juba ära öelnud: professionaalselt ja hästi, aga tuimalt kirjutatud jutt. Loetav, isegi mõnuga, aga ei haara eriti kaasa. Vihjed baptistidele ja muidu piibli valestitõlgendajatele jooksevad usukaugel inimesel nagu ikka mööda külgi maha. Keskmine "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle üldiselt meeldis küll, ehkki selliseid asju on juba palju loetud-Kingi "Kõik on mõeldav" meenub esimesena. Mnjah, muidugi on imelik lugeda, kuidas teadaolevalt kõige tüütuma usulahu esindaja mõnitab vähemtüütuid... Kohati ka veidi ülemäära "poliitilist korrektsust" , ent see ei pane mind hinnet maha võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sellest, kuidas 19. sajandi algul avastas üks fanaatiline baptist endal võime tahtejõuga teistele haigusi kaela nõiduda. Ta loeb selle võime jumalikuks ja leiab sobivad analoogid piiblist. Paar sajandit inbreedingut, intsesti ja aretamist ning kusagil maakolkas on kujunenud eraldunud kogukond, kelle kõik lapsed seda võimet omavad. Mõned skeptilisemad ja vähem fanaatilisemad on aga jalga lasknud ja asutanud oma põrandaaluse uurimislabori, seda seda kummalist võimet uurida. Kahe grupeeringu vahel käib sõda ja lühiromaani peategelane, üks eriliselt kõvade võimetaga poiss, satub justkui kahe tule vahele. Õieti käibki see sõda tema pärast, tema sigimisvõime pärast. Eelteadmine Cardi mormoonlusest on see, mis tekitab tunde, et autor on siin üritanud konkureerivale organisatsioonile "ära panna"... mormoonid on imede ja müstika suhtes avatumad kui ranged baptistid, aga see selleks...

Jutt oli huvitav lugeda, jutustatud on tõesti hästi. Lugu liigub nii, et algupoole on rohkem tagasivaateid peategelase minevikku, ja see osa oli nagu põnevam, teises pooles tuleb reaalajaline action. Ma vist ei ole päris rahul sellega, et puänt oli kuidagi lahja... oleks oodanud midagi nupukamat või teravamat.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt kiskus minu meelest kiiva sellest hetkest, kui mõrtsukas poisi tuppa jõudis - sellele järgnev action oli lamedate märulifilmide stiilis ja minu meelest pingutas autor nii elektrilambi kui pähe lastud kuuli puhul üle. Kui ajus ikka on elutähtsad keskused lömaks, siis mis pagana sädemed neid uuesti üles ehitavad...? Ses osas nõustun Indrekuga, et loo esimene osa oli parem.

Minu jaoks jäi vastuseta küsimus, mille poolest üks rühmitus teisest parem oli. Need, kelle kätte poiss lõpuks jäid, ei teinud küll ohvriterohkeid jõupingutusi, et enda hulgast sama võimsat tegelast kasvatada - aga samas olid nad väga valmid kasutama teise poole eksperimendi vilju. Austusest inimelu vastu pole kummagi jõugu puhul mõtet rääkida. Samuti näib olevat meelevaldne eeldus, et oma nõoga abiellumine on põhimõtteliselt mingi väga vale tegu... Kunagi jõudis "Taskutarka" Mart Viikmaa selleteemaline kiri - näib, et rohkem kui pooltel juhtudest on tegu sotsiaalse tabuga, mille bioloogiline taust on tagasihoidlik. Paljudes sotsiaalsetes tabudes on mingi rahvatervise alane iva, aga väga suurel osal juhtudest on lihtsalt kombetäitmisega selle enda pärast.

Ma ei tahaks Jyrkaga kahes asjas nõustuda. Esiteks võis autor vabalt kirjutada baptistidest, teades suurepäraselt, et sarnast fanatismi kohtab ka mormoonide hulgas. Vennad kirjutasid "Inetutes luikedes" ju ka formaalselt profashistlikust ühiskonnast. Minu arvates pole midagi imelikku selles, et inimene oma sekti kallal otsesest klähvimisest lihtsalt põhimõtte pärast hoidub. Meie kauguselt vaadatuna pole nagunii mingit vahet, kas mainitakse mormoone või baptiste.

Teiseks maailmavallutamine - vandenõuteooriaga, et USA valitsus oma kodanikke selles vaimus kasvatab, võib sauna taha minna, aga jutus võib siiski olla iva mingisuguse ühiskonnateadvuse arhetüübi tasemel. Võib-olla on suures osas valgetes ameeriklastes samapalju Rajaleidjat, kui suures osas eestlastes Rehepappi. Aga igasugused "rahvuse vaimu" otsimised on mu meelest siiski kahtlane avantüür.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle kui ateistile see lugu meeldis, sest näitas kenasti, kuhu igasugune pime usk lõppeks viia võib. Autori enda usuline taust ei puutu minumeelest üldse asjasse ja mingit "ärapanemist" ma siin ei näeks. Pigem võtaksin mütsi maha, et usklik mees nii ateistliku teksti kirjutab.
Viite ei pane sellepärast, et kuigi juttu oli huvitav ja põnev lugeda, siis suurem idee oli puudu ja ega ta mul enam paari nädala pärast meeles pole.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Kaasahaarav ja mõnus lugeda. Võibolla lõpp oleks võinud olla efektsem, kuid see ei riku üldmuljet.
Teksti loeti eesti keeles

Orson Scott Card, tuntud mormoon ja ulmekirjanik, on iseenesest täiesti tasemel autor. Seda tõendavad ka mitmed auhinnad, millega ta pärjatud on. "Silm silma vastu" võitis 1988. aastal Hugo, mis tõenäoliselt peaks natuke aimu andma jutu kvaliteedi kohta. Üleüldiselt olen ma nõus nendega, kes arvavad, et tegu on hea jutuga. Hästi kirjutatud ning mõnus lugeda, korralik käsitöö. Viite ei pane sellepärast, et üldmulje oli liiga kingilik. Paranormaalsed võimed, sädelus, raske lapsepõlv ning mage action - Cardilt ootasin ma igatahes midagi enamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa huvitav oli, aga midagi jäi ikkagi puudu. Isegi ei oska täpselt öelda misasi. Võib-olla see, et usuhullud mängu haarati. Võib-olla see, et ei tekkinud samastumissoovi. Võib-olla lihtsalt jäi olustik kuidagi võõraks ja kaugeks.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu: Peategelaseks lastekodus kasvanud poisike kel võime tekitada end ümbritsevatele inimestele pahaloomulisi kasvajaid. Peale lastekodust põgenemist saab ta teada, et on tegelikult aretatud eugeneetika võtetega mingite usuhullude poolt.

Hinnang: Lugu jättis mind üsna külmaks. Jah suurepäraselt kirjapandud (nagu seda ka Ulmeguru viitas) aga minumeelest on stiil kuidas 17 aastane nooruk arutab liiga küüniline ning kalkuleeriv. Võibolla alahindan lapsi aga minuarust oli ta mõttemaailm ülemäära täiskasvanulik. Mitte harimatu ja odavate TV filmide dieedil üles kasvanud vanemateta heidiku oma. Teiseks meenutas kogu lugu natuke liiga palju Stephen Kingi "Tulesüütajat" ning kolmandaks jäi kogu lugu müraki pooleli ega omanud korralikku kulminatsiooni. Enne raiuti sündmustik justkui kirvega katki.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles