Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

The Word for World Is Forest

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Maailma nimi on mets»
Ursula K. Le Guin «Maailmad ja metsad» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
11
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.529
Arvustused (17)

Jutustus kolonisaatoritest planeedil, mille asukatel puudub oskus tappa. Nimelt oskus, mitte aga võime. Kokkupuude inimestega sünnitab uue jumala, kes selle oskuse unedest tegelikkusse toob. Suurema tapatalgu tulemusena Maailmade Liiga küll peatab planeedi asustamise, tegelikkus aga jääb... Jutustus kolmest suust. Tegelased on küll grotesksed (leitnant Davidson on suisa verejänuline psühhopaat, hea saab surma, lausa pisar peab lugejal silma tulema) aga raamat on vaieldamatult hea.
Teksti loeti vene keeles

Teos sai 1973 Hugo kui parim lühiromaan. Uus Tahiti on väga kauge, väike ja metsaga kaetud planeet. Selle arukateks elanikeks on rohelise karvaga kaetud humanoidid, athsheanid. Mehed näevad unenägusid ja unistavad, naised seevastu võtavad igapäeva otsuseid vastu, nad on liikumapanev jõud. Athsheanid ei tunne tapmist seni, kuni planeedile saabuvad inimesed, kes hävitavad Maa kombe kohaselt metsi, orjastavad põliselanikud ning nakatavad neid tapmisinstinkti. Le Guin kujutab Uue Tahiti sündmusi kolme inimese vaatevinklist: Selver on kohalik mees, Luybov on humaanne uurija ning Davidson on lääne mõtteviisi ja elukommete esindaja, egoistlik ohvitser. Teos on Haini sarjas ajaliselt teine pärast romaani “The Dispossessed”. Kirjanik pole suutnud moraliseerimist vältida, mistõttu hindeks 4.
Teksti loeti soome keeles

Kahtlemata on lugu moraliseeriv, kuid sellist romaani on üldse väga raske absoluudselt ilma selleta kirjutada. Niipalju, kui mina aru saan, on üleüldse kolm moodust sõjast kirjutada -- 1)ühe poole vaatenurgast 2)inimsuse vaatenurgast, näidates tegelasi sõjaohvritena, ükskõik, millisel poolel nad ka ei viibiks 3)olustikuromaanina, milles sõda üksnes tausta rolli mängib. Teine viis ei tulnud siin kõne alla, kuna tegemist oli tehniliselt tunduvalt arenenuma rassi agressiooniga. Põhimõtteliselt oleks mulle meeldinud kolmas moodus rohkem kui esimene, kirjandusele lisab tegelastele nende isikliku elu kujutamise näol värvi ja elavuse lisamine ainult väärtust, samuti oleks rohkem kujutamist väärinud pärismaalaste eluolu. Romaani ülesehitus 1. punkti järgi tingib selle, et heade poolel on kõik head, mida elus kunagi ei esine. Mõne aasta eest oleks sellele viie pannud, nüüd aga saab teos nelja plussiga.

Iseküsimus on see, miks peab kasutama SF atmosfääri läbinisti maistest asjadest kirjutamiseks? Paralleelid selle metsarahva ning indiaanlaste vahel on ilmsed. Üldiselt mulle selline asi ei meeldi, ulmelisel õhkkonnal peaks ikkagi alati mingi veenev põhjendus olema, ta ei saa olla asi iseeneses -- süzheeliinil on teoses ikkagi määravam koht kui olustikul ning valida tuleks selline olustik, mis süzheega kõige paremini haakub. Iga realistliku loo võib kirjutada ümber ulmeteoseks (nagu iga teadusulme loo võib ümber kirjutada imeulmeks), kuid loo väärtus sellest vaevalt paremuse poole muutub. Käesoleva teose puhul ilmselt mängis kõiepealt rolli asjaolu, et indiaanlaste ahistamisest kirjutatud raamat poleks Ameerikas ilmselt eriti populaarseks saanud, SF vormis asjal on palju laiem kõlapind. Teiseks oleks tulnud ära jätta rahvusvaheline sekkumine, mis kirjaniku sõnumis on ilmselt olulisel kohal. Kolmandaks oleks selline lugu suure tõenäosusega õnnetu lõpuga... Kokkuvõtteks, ma saan aru, miks kirjanik sellise süzhee just sellises vormis otsustas ära kasutada, kuid sellest hoolimata ei saa mööda vaadata puudustest, mis tulenevad teose liiga kitsast piiritletusest ning ulmezhanri võimaluste liig vähesest ärakasutamisest.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu autor ise järelsõnas ütleb, oli selle raamatu kirjutamisel tunne nagu oleks seda dikteerinud maohaavadega ülemus. Le Guin oleks tahtnud kirjutada rohkem sellest unenägemise värgist, ülemus aga tahtis kirjutada ökoloogilise ja vaimse tasakaalu tähtsusest.

Mina arvan et kui ülemust poleks olnud oleks välja tulnud mulle oluliselt rohkem meeldinud jutt. Sellest, kuidas mingid redneckid lähevad kuhugi planeedile ja kukuvad seal jooma ning lagastama, olen juba liiga palju lugenud ja Le Guin ei lisa loetule midagi uut.

Teksti loeti eesti keeles

Hää lugu tsivilisatsioonide konfliktist ja indiviidide mõistmatusest. Liiga kontrastne võibolla, kuid säärane asi ongi alati kontrastne. Võibolla liiga vähe inimese muutumist arvestav, kas tegelikult inimene muutub? Mina usun küll, et muutub. Esemed muudavad inimest.

Sellegipoolest, viis. Sarja minu poolt loetutest seni parim raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult ei taha nagu eriti viriseda. Jah, mõningad puudused küll olid, kuid see ei kahandanud asja väärtust. Ilmselt oleks saanud ka lugu pikemaks venitada, mõtiskleda pisut rohkem unenägude teemal, kuid kas see oleks midagi ka juurde andnud? Kes teab? Hea, huvitav ja nukker oli see jutustus Inimese piiratusest.
Teksti loeti eesti keeles

Mind moraliseerimine korraliku sotsiaalulme puhul ei häiri, pigem käib see asja juurde :)
Teksti loeti eesti keeles

The Word for World is Forest on kultuuriteemaline ulmelugu. Inimesed on parajasti koloniseerimas Uus-Tahiti nimelist planeeti ning kõik läheb sujuvalt - tööstuse jaoks langetatakse järjest metsa ja kaevandatakse maaki. Kohalik intelligentne liik (inimsarnased, kuid umbes meetripikkused ja üleni karvased metsaelanikud) on välja arendanud täiesti vägivallatu kultuuri ning inimeste sõjaväel pole seni isegi midagi teha olnud.
 
Seda kuni ühe hetkeni, kus sajad atšealased (niimoodi kutsuvad kohalikud ise oma planeeti) ründavad ühte inimeste eelposti, põletavad selle maha ja tapavad kõik, kelle kätte saavad. Selle kõigega on seotud kolm peategelast: atšealasi juhtinud Selver, endine inimeste vang; antropoloog Raj Ljubov, kes on tänu Selverile atšeade kultuuri kõige enam uurinud; ja lõpuks sõjaväekapten Davidson, keda seovad eelmise kahega tema sünged kuriteod.
 
Küsimus on ka eriti aktuaalne, kuna just äsja on Uus-Tahiti juurde jõudnud kosmoselaev kahe sõnumiga. Loodud on Maailmade Liiga (laeval on kaks saadikut Hainilt ja Tau Cetilt) ning välja on töötatud ülevalguskiirusel töötav sidevahend. Nüüd on koloniaaladministratsioonil võimalik Maaga otse suhelda ning nagu nad teada saavad, on vahepeal paljugi muutunud - kuid konflikt atšealastega ootab ikka lahendust...
 
Ma mäletan, et lugesin seda lugu korduvalt pärast maakeelse tõlke ilmumist (2002. aastal). Tookord avaldas see väga muljet, kuid vahepeal pole ma seda jälle pika aja jooksul ette võtnud. Kuigi lugu ise on jätkuvalt hästi meeles, oli mälestustesse vahepeal settinud mõte selle suhtelisest lihtsakoelisusest. Natuke samast teemast räägib ka autori enda eelsõna sellele loole (maakeelses tõlkes on sellest hästi lühike järelsõna).
 
Selle pärast ongi ilmselt hea aeg-ajalt asju üle lugeda, sest tegelikult on tegemist palju sügavama ja tõsisema teosega. Nagu tema puhul tavapärane, kasutab Le Guin siin palju erinevaid teemasid - kolonialismi, militarismi ja ökoloogilise tasakaalu teemad on küll kõige ilmselgemad, kuid kultuurilised, nagu keele ja kommunikatsiooni või unenäo ja reaalsuse teemad pole tervikpildi jaoks mitte vähem olulised.
 
Kõige kesksemaks teemaks aga on siin vägivald. Mitte ainult seetõttu, et vägivald (sh seksuaalne vägivald) moodustab olulise osa tegevusest, vaid ka sellepärast, et mingis mõttes uurib kogu lugu tsivilisatsiooni ja vägivalla omavahelist seost. Erinevad kultuurid annavad vägivallale erinevaid positsioone ning suunavad või piiravad seda erinevalt. Atšead on selle näiteks asendanud võistlusrituaalidega ja reaalse vägivalla aja jooksul täiesti kaotanud.
 
Inimeste vägivald, mis on nii reglementeeritud (sõjaväeline) kui ka individuaalne (ametlikult keelatud, kuid mida varjatakse või millele vaadatakse läbi sõrmede) on atšeadele nii arusaamatu, et neil puudub isegi ettekujutus, mida selle osas teha. Seda kuni hetkeni, kui Selver selle idee neile mõistetavaks teeb (andekas on see, kuidas mõisteid "tõlk" ja "jumal" atšeadel sama sõnaga tähistatakse).
 
Mingis mõttes on see teos ehk tõesti Le Guini kohta ebatüüpiline. Kui muidu kirjutab ta nagu kõigutamatu rahulikkuse positsioonilt, siis siia teosesse on oluliselt rohkem tunnet pandud. Samuti pole siin muidu kirjanikule omaseid pikemaid vaikuseperioode, kus teemadel on aega settida. Vastupidi, lühiromaani kohta on tegevus siin esitatud üsna maksimaalse tihedusega ning ei peatu oma liikumises hetkekski.
 
See kõik ei tee seda muidugi halvaks. Pigem on hämmastav, kui tõhusalt ja hästi autor kõik selle nii lühikese mahu juures teostada suudab. Kui üldse midagi kritiseerida, siis mõnes kohas on Vietnami sõja vari natuke liiga otsene (kopteritega sõdurid, kes pidevalt kanepit teevad, tõmbasid vähemalt minu mitu korda sealt maailmast välja). Kuid see on väike teema ning ei takista seda kokkuvõttes tippteoseks lugemast.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles