Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Planet of Exile

(romaan aastast 1966)

eesti keeles: «Pagenduse planeet»
Ursula K. Le Guin «Rocannoni maailm. Pagenduse planeet» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
5
1
2
0
Keskmine hinne
4.278
Arvustused (18)

Sarja esikromaani, “Rocannon’s World”-i, sündmustest on aega kulunud umbes 1000 aastat. Telepaatia on Planeetide Liigas muuunud igapäevaseks normiks. Maa koloonia võitleb oma olemasolu eest planeedil, mille karm aasta kestab 60 Maa-aastat. Kohalikud algasukad põlgavad koloniste. Võitlus ühise vaenlase vastu ühendab ühe kohaliku hõimu kolonistidega. Kuna inimesed on elanud sel planeedil juba 1200 aastat, hakkavad nad ka geneetiliselt muutuma: nad ei ole enam immuunsed kohalikele pisikutele ning suudavad süüa kohalikke toite. Vaenlaste hordid lüüakse tagasi. Tulevik on raske aga lootusrikas: ees on “Jaani ja Miina õnnelikud pulmad”. Teos on heas mõttes nortonlikult kaasahaarav ja optimistlik. Seega 5.
Teksti loeti vene keeles

Konfliktsed tsivilisatsioonid peavead koos astuma võtlusse ühise vaenlase vastu.Ühtesid piiravad nende traditsioonid, teisi seadused ja nii saab see ettevõtmine üsnakeeruline olema.

See, kuidas inimesed olid valmis järgima oma seaduseid kas või surma hinnaga, tundusmulle isiklikult veidi ebaloogilisena ja ka võimetus poole milleeniumi jooksulpärismaalastega ühist keelt leida pisut imelikuna, aga muidu oli täitsa hea lugu.

Teksti loeti inglise keeles

Mina selles teoses küll erilist optimismi ei suutnud tajuda. Pigem vastupidi - kui Rocannoni lõpuks jäi kõlama idee et Liiga "püha üritus" kestab kõigest hoolimata ikkagi edasi, siis siin pole näha muud kui lootuste purunemist. Aga muidugi ei tähenda see et tegu oleks halva romaaniga. Kaugel sellest!

Huvitav, kas Haini sarjas on ilmunud ka midagi millele peaks maksimumist madalama hinde panema? Jään huviga järgmisi osasid ootama.

Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et tugevam kui "Rokannoni maailm", vähemalt otsesed totrused ei kriibi silma. Tegelikult oli kolonistide ette koos kohanemisega kerkinud identiteediprobleem üsna hästi esile toodud -- kas lahustuda tilgakesena võõras maailmas, või oma eripära säilitades aeglaselt hääbuda... Meeldis 65-Maa-aastase aasta kujutamine, kuivõrd see astronoomiliselt võimalik on, on muidugi iseküsimus. Päikesesüsteemis on võrreldava pikkusega aasta Uraanil (ca 84 Maa-aastat), nii kaugel Maale sarnanev planeet on vaid suurte raskustega kujutletav.
Teksti loeti eesti keeles

Samad sõnad, mis "Rocannoni maailma" puhul: stiililt vananend. Muidu mõnusam, kompaktsem, mehe-naise suhe (olgu siis mis rassist või geneetilise koodiga) on Le Guini puhul enam-vähem oblikatoorne nähtus ja haliseda, et "jälle hakkab peale..." on mõttetu. Sõnaga - 21. sajandi lastekirjandus. Kui mu sõnakasutus tundubki kibestunumat laadi, siis vist seepärast, et "Pimeduse pahem käsi" sai teismeliseeas ära loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Hinde üle kõhklesin pikalt, aga otsustasin lõpuks olla kristalselt aus ning arvestada mingil määral ka eestikeelset publikatsioonifakti. Ehk naturaalsel kujul venitanuks Le Guin ka “kolme miinuse” peale, hinne aga märgib hetkel romaani tõlkimise “vajalikkust”. Esmased puudused lähtuvad muidugi kirjaneitsist endast – lugu on kirja pandud rohmakalt ja lohakalt, äärmiselt kokkupressitult ja tundub, et kuidagi ülepeakaela. Mingisugusest kirjanduslikust meisterlikkusest pole põhjust kõnelda, see on algaja romaan. Iseenesest on siin ju huvitavaid ideid ja kui midagi üldse, siis väärib tunnustamist Le Guini oskus kirjutada sisuliselt fantasy’t aga sf’i rüüs. Aga ma keeldun lugejana autori ideedega kaasa minemast, kui ta neid korralikult esitada ei oska. See on tarbijakaitseteadlik positsioon.

Mõneti pean romaanile ka tänulik olema. Nii igavalt kirjapandud asja suutsin lugeda korraga vaid 20 lehekülge ja enne kui söandasin seda uuesti kätte võtta tuli mõni teine raamat vahepeal läbi lugeda. Igavaus tuli sellest, et Le Guin ei suutnud mind kõnetada üheski aspektis, lugedes polnud keskenduda ei karakteritele ei sündmustikule ei ideedele. Nagu ikka, jätavad lohakalt kirjapandud asjad lugeja külmaks.

Aga filmina võiks see asi töötada küll. Korralik stsenarist suudaks siit midagi välja imeda küll, teha teoks selle, mida kirjanik kavatses, kuid polnud võimeline realiseerima. Stsenaariumi alusmaterjal on olemas.

Minu üldhinnang – keskmisest ehk veidi viletsam kuuekümnendate ulmeromaan, mis tänapäeval mõjub oma abituses isegi halekoomilisena ja mille lugemine võib oluline olla ehk akadeemilistele Le Guini uurijatele.

Teksti loeti eesti keeles

Edasiminek sarja esimese osaga on nähtav, kuigi siin on nimetatud seda stiililt vananenuks, rohmakaks ja "21. sajandi lastekirjanduseks". Ei ole nõus. Kui kirjanikul paistab olevat tahe edasi anda ideed ja seda ideed õnneks ka olemas on, siis võibki kirjutada lihtsalt ja arusaadavalt, olgu see tagantjärgi "lastekirjanduslik" või mitte, sisu ei olnud kindlasti must-valge. Edasi tundub näiteks Meremaa sari, mis on hulga minimalistlikum, loogiline areng.

Maailm on huvitav. Kontakt kolonistide ja kohalike vahel on koguaeg olemas, küll ei ole nad sulandunud. Kui aknast välja vaadata, siis ei ole kõrvuti elavad eri rahvad ja religioonid alati sulandunud ka Maal, kuigi aega on olnud rohkemgi. Liiga ideede järgimine ongi kolonistidele omamoodi religioon ja kolonistid on misjonärid ülevalt antud ülesande ja kindla veendumusega, et nad on pärismaalastest paremad. Kõrgema päritolu uskumisele aitavad kaasa ammustest aegadest säilinud "üleloomulikud" tehnoloogilised vahendid. Maal võib selleks piisata paarist kondist, mida kummardada. V-o vahepeal tundub, et sündmuste juhuslikkus soosib liialt häid, aga seda mitte häirivalt palju. Tegelastest sümpaatseim on pärismaalaste Vana Pealik, kogu rahus ja üleolekus.

See selleks. Igaüks võib välja lugeda ja tõlgendada ja arvata, minu meelest antud raamatus on selleks piisavalt erinevaid võimalusi ja "tasandeid". Alates kultuuride konfliktist, keelatud armastus, nõrkus instinktide ees, noored vs vanad ja nii edasi ja lõpetades inimesed vs loodus. Samas ei puudunud ka lihtsamat sorti hakkimine.

Raamatu lõpp, kõikvõimas talv, võib tunduda "odava trikina", kuid ei jätnud otsitud lahenduse muljet. Lõpp oli hästi välja kirjutatud ja sobis. Raamat ei olnud algajalik (v-o on viga siinpool, sest ühendiga "algaja kirjanik" seostuvad kohalikud üllitised, millest ükski loetu ei ole küündinud antud raamatu algaja autori tasemele 40 aastat tagasi), ei olnud igav ja kindlasti ei olnud selle tõlkimine vale samm.
Teksti loeti eesti keeles

Suhteliselt lobe lugemine, maailm oli huvitav ja mitmed karakterid ka. Aga teisalt häiris teksti teatav ebaloogilisus: et kuidas siis inimesed enne ei teadnud, et nende haavad mädanema lähevad, kas nad tõesti enne sõda ei kukkunud ennast katki? Selliseid loogikaveakesi (või vähemalt mulle nõnda tunduvaid) oli veel.
Teksti loeti eesti keeles

Hm, huvitav, ma ei olegi seda raamatut arvustanud... Võtsin selle kätte ja lehitsesin, sest avastasin, et ühes parasjagu kirjutatavas loos olen kasutanud natuke sarnast maailma. Mis on selle raamatu kiituseks -- suutis ikka muljet jätta.
 
 Ainult et paraku mulje, et ma ei suuda mitmekümne aasta jooksul (sest lugemisest on möödas juba aastakümneid) unustada, kui loll see raamat on. Ehk siis on inimesesarnaste kohalikega asustatud planeedil unustatud inimkoloonia, mis täiesti uskumatu, läbitungimatu juhmusega järgib mingeid umblollakaid põhimõtteid, mis pärsivad nende ja tegelikult kogu planeedi arengut. Ja kui suuremas osas raamatust tundub, et kõik läheb nii nagu reaalses maailmas sel puhul läheks, st isake darwin lahendab asja ja reaalsusest irdunud luulud saavad ajalooks, astub lõpupoole vahele deus ex machina. Muidugi jälle sülitades loogikale ja teadusele ja inimolemusele sellistele asjadele...
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles