Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert Schneider ·

Schlafes Bruder

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Une poolvend», Tallinn «Kupar» 1999 (Moodne klassika)

Hinne
Hindajaid
8
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.7
Arvustused (10)

Ütleks kohe peamise ära. Minu meelest on tegu ühe parima viimasel ajal eesti keeles ilmunud raamatuga üldse. Et aga raamat ka laiemas plaanis ulmekirjanduse alla mahub, siis sai see ka BAASi lisatud ning saab siinkohal ka arvustatud.

Romaani tegevusajaks on XVIII sajandi algus ja peategelaseks mingis saksa mägikülas sündinud kummaline poiss. Poiss on sedavõrd kummaline kuju, et ta oma ema palub tõsimeeli Jumalat, et ta järgmine laps võiks vähemasti «daunik» olla. Ning sedapuhku võttis Jumal ta palveid kuulda! Poisi kummalisus seisneb ühtpidi kusekarva silmades, teisalt aga hoopis poisi oskuses ja võimes tajuda muusikat. Tõsi, see silmade värv ja muusikataju tuli poisile alles pärast lamamist ühel teataval kivil. Poiss kuuleb igal pool muusikat... muusika meeldib talle... poisil on absoluutne taju muusika suhtes. Tõeline murrang toimub poisis aga siis, kui ta kuuleb kirikus orelit... ta tahab ka õppida orelit mängima, kuid ega eelmine orelimängija taha ju kah oma ametist loobuda. Poisil õnnestub orelimängija abilisena siiski muusikariista ligidusse pääseda...

Muusika kõrval on romaani tähtsamaks teemaks armastus. Poisile meeldib üks tüdruk, kelle ta kunagi põlevast majast päästis. Tüdruk aga... igatahes poiss ei tea, kas ta tüdrukule ka midagi tähendab. Nõnda satubki poiss kuulama mingisugust rändjutlustajat, kes mingit iseäranis modernset sektantlust jutustab. Jutlustajal on ka midagi armastuse kohta öelda ning nii jääbki poisi teadvusesse kummitama lause: «Kes armastab, see ei maga.» Sest unes me reedame oma armastuse.

Küsimusele, et kus siin siis see ulme on, vastaksin, et ulmet on romaanis küll... rohkem, kui maagilises realismis (mida see romaan ju on) isegi kombeks. Juba romaani peategelasest poiss ise on piisavalt fantastiline kreatuur, aga romaanis on muudki üleloomulikku.

Soovitada ei julge, sest seiklusi romaanis pole. Vähemasti sellisel kujul, et need keskmise ulmelugeja peakolusse sobiksid... samas on romaan pingeline ning seal toimub pidevalt midagi. Romaani põhiväärtuseks on meeleolu, ideestik ning emotsioonid, mida ta tekitab.

Ise sain veel lisakaifi sellest, et kuulasin lugemise taustaks «Lacrimosa» albumit «Angst» ning need asjad sobisid kenasti. Usun et sama hästi sobiks ka gruppide «Engelsstaub» ja «Diary of Dreams» looming. Viimane kindlasti, sest mängib mul praegu arvustuse kirjutamisel taustaks. Aga see muusika värk on ilmselt üsna isiklik kraam, mulle oluline, sestap ka kirjutasin.

Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata on teos hea ja tänu Jyrkale soovitamise eest. Alla viie panna ei saa mingil juhul. Ei hakka siin kirjutama erinevatest võimalustestn seda teksti ja süzheed tõlgendada, sel teemal jahuda võiks lõputult.

Mis meeldis? Meeldis kõigepealt selle külaühiskonna kujutamine. Siis meeldis väga see, et autor oli osanud lugeja pole pöörduvat jutustavat stiili väga hästi kasutada. Selles osas on teos väga hea näide.

Nüüd tuleb hämaram jutt. Algselt saksakeelset kirjandust lugedes on mind alati häirinud teatav raskepärane, depressiivne alatoon, mis on segatud teatud punktuaalse kirjutamismaneeriga... Ma ei tea, kas sellest nüüd keegi aru sai, aga paremini ma paraku oma vastavat tunnet ei oska väljendada. Saksa filmides on seda ka näha... Tooks paar näidet ka. "Mõrvaris", mis on kunagi "Põnevikus" ilmunud saksa põnevuslugude kogumik, on seda küllaga... Ja siis veel teoses pealkirjaga "Igaühest võib saada mõrvar". See tunne jäi minu jaoks ka "Une poolvennas" domineerima ja selle tõttu meeldib mulle näiteks Marquez palju enam. "100-s aastas üksilduses" juhtub ka palju koledat, kuid see on kujutatud kuidagi lopsakamalt ja seal on ka nii elurõõmsaid kohti, et tulemus ei ole nii sünge. Minu jaoks oli "Une poolvend" depressiivse alatooniga ning arvatavasti natuke enam, kui mulle päriselt oleks meeldinud.

Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt sünge alatooniga lugu, mis kirjeldab germaani külakese sumbunud kogukonda ja selles leiduvaid erandlikke inimtüüpe (jah, ülimusikaalne Elias ei jää ainsaks värvilaiguks), teiselt poolt irooniline vaade sellele, kuidas inimesed võivad üheainsa kinnismõtte pärast enda või teise elu tuksi keerata. Poeetiliste kirjelduste ja nukrate mõtiskluste vahele mahtus nii mõnigi lõik, mis südamest naerma ajas (heas mõttes). Kahju muidugi, et Eliase geenius ei jõudnud lõpuni välja areneda, kuid kordasaadetu põhjalgi võib arvata, et elupäevi ei oleks sellisel kiirelt süttival tunglal niikuinii kauaks olnud. Kõrgemad jõud armastavad erilisi kujusid ega lase neil maa peal liiga kaua olla. Taeva- ja põrguolendidki vajavad huvitavat kaaskonda.
Teksti loeti eesti keeles

Pöördun kõigi eelarvustajate poole - loen mina ja tunnen ennast sandisti - ei julge nagu teost pikalt ka saata, sest siis olen automaatselt "tavaulmelugeja", kelle "peakolusse sellised asjad ei mahu". Minge te kõik... Jürkast ma saan aru, talle meeldib kõik hämar ja sünge, ainult esitan siin avaliku hoiatuse, et sellise elukäsitluse loogiliseks lõpuks on enesetapp! Ma ei sa kedagi eelarvustajatest ka väheses lugemuses süüdistada ;-), nii et ma ei saa aru... Võtaks, väänaks talle "2", et keskmine liiga kõrge ei oleks? St. "see natuke õnnestumist on viletsaks õigustuseks raamatu olemasolule". See pole küll õiglane, sest raamat pole küll üldse halb, ent kellelegi seda soovitada ma mingil juhul ei julgeks.

Tegu on niisiis pigem maagilisse realismi kuuluva looga ühest väga erilisest poisist. Ei ole see lugu õieti realistlik, õieti ka mitte filosoofia, seiklus kõige vähem. Kui me võtame tavakirjanduse vaatenurgast, siis on sakslastel tohutult palju tohutult paremaid tekste, esimese päheturgatanud näitena minupärast või Hesse "Stepihunt"; sakslased, kui reformismi algatajad on oksendamiseni defineerinud ja ümber defineerinud jumalat, kusjuures ratsionaalsema mõtlemisega rahvastele on kogu see lorakuhi üks loll jutt kõik; ainult sakslane võib arutleda tuhandel leheküljel, miks "nisu" on "der"-eesliitega ja "rukis" "das" (või oli see vastupidi; mis tähtsust...). Meenub vana anekdoot, et kui sakslasel paluti kirjutada elevantidest, siis tulemuseks oli "Lühike kaheksaköiteline ülevaade elevantide juriidilise süsteemi mõningatest teoloogilistest aspektidest".

Lugesin selle raamatu läbi ilma baasi kiikamata. Lugemist ei kahetse, kuigi tulemusena pidin ohkama, et jälle on üks järjekordne sakslane rakendanud terve maailma oma arveteklaarimiseks jumalaga, on nülginud, tükeldanud, lahterdanud ja prepareerinud reaalsust, ajanud ta hakklihamasinast läbi, seganud filosoofiliste, teoloogiliste ja maagiliste vormelitega, salatiks enam-vähem värskeid kilde möödunud sajandi külast, vorminud omatahtsi ja üritab nüüd jätta muljet, et see kõik on veel elus. Kuradile.

Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda raamatut lugema asud: loe hoolega läbi, mida eelmised arvustajad selle kohta ütelnud on.

Kui sa ootad pealkirjast lähtuvalt mingit toredat fantasy seiklust, siis pettud.

Teksti loeti eesti keeles

Niipalju kui ma sellest mäletan, siis oli see ühe neetult haige ühiskonna portreteerimine läbi selle liikmete suhtumise veidi enam ebatavalisse isikusse ja tema võimeisse. Too kusekarva silmadega ülimusikaalne iseõppija oli siski kõigele vaatamata üks teose tervemõistuslikemaid tegelasi. Külaühiskond kus kõik on kõigiga sugulased ja ligi pooled ilmakodanikest on daunid ei saa ju normaalne olla.

Siis kui ma seda lugesin, oli see üks rõvedamaid loetuid tekste üldse... nüüd olen hullemaidki kohanud... Vaatamata hindele mida panen, ei julge sellist teost küll kellelegi soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Sellist protestantluse vaimu suudavad edasi anda tõesti vaid sakslased (sakslased-austerlased, eestlased nagu tahaks ka aga kisub liiga boreaalseks ära). Jube maailm, ainuke etteheide, et tundub vahel pistut liigselt konstrueeritud. Ängi iseloom on nähtavasti täiesti sõltuvuses geograafilisest ja rahvuslikust kuuluvusest.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks tänada eelarvustajaid, kes mind selle teoseni juhatasid. Tegu on tõesti väga hea raamatuga, aga kõigile ei pruugi oma sünguse tõttu meeldida. Siiski julgeks soovitada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles