Et siis sellest kõik algaski. Hea küll, mitte kõik, aga see osa ulmest, mis end juba ammendanud käsitluste kõrvale midagi uut tõi - ja minu jaoks ulme elujõulisusse uut usku andis. Nagu iga uue alguse puhul, on siingi suur hulk vana. Sarnasus Clockwork Orangega on ju ilmselge. See, ja suht ladus tegevus ning dialoog ei annaks veel põhjust juttu keskpärasest kõrgemini hinnata. Aga kirjandus - kui tegu kunstiga - tegeleb ju enamaga kui lihtsalt sündmuste kirjeldamisega. Niisiis pean oluliseks nihkeid suhtumistes, mis, ütleme, "apelsinist" erinevad. Esiteks, tegelaste aseksuaalsus. Edasi: kui "apelsini" Alexi jaoks olid olulised vaid häving ja nauding, siis küberpunkar Mike juures leiab esimesi samme tulevase otaku-tegelaskuju poole. Rõõm hästi tehtud tööst ei ole just asi, mis "tavalisi" punkareid iseloomustaks. Panga arvutiga lollitades on teade "tehing sooritatud" talle tähtsam kui see, kas mingi mõnikümmend tonni raha ka tegelikult tema arvele laekus. Niisiis on kokku saanud punkarlik üleolev hoolimatus ühiskonna suhtes ja tavaliselt nohikutele omistatav teadmiste hindamine, "assembleris mõtlemine". Hea küll, Alex oli oma muusikakeskusse ehk samal moel kiindunud kui Mike oma "rammed, rammed & ported" arvutisse, aga üks on siiski vaid ajaviide, teine aga vahend tööks ja eneseteostuseks.
Võib ju öelda, et loo lõpp vajub kuidagi ära. Aga kirjandusele kui protsessile mõeldes: Mike kui eelkäija jäi ootama, kas keegi tuleb talle järele. Tuldi küll.
