Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Herta Laipaik ·

Maarjakask

(kogumik aastast 1983)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1983

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
6
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.857
Arvustused (7)

Laipaik on andekas naisterahvas ning kõiki tema raamatuid on tõeliselt huvitav lugeda. Müstik on ta servapidi ka alati olnud, enamasti lisandub yleloomulik tõlgendusvõimalus ta loole veikese vyrtsina, aga "Maarjakases" on üleloomulikku laias kaares ja rikkalikult nagu legendidele kohane. Täiesti mystiline raamat see ongi. Võrdlusmoment tekib A. Carteri muinasjuttudega ja Rein Põdra "Kylmnäpuga": Laipaiga jutukogumikus on samamoodi täiskasvanutele jutustatud muinasjutud, milles on alles nende ehedus, aga nad ei mõju karvavõrdki lapsikult. Lapsele lugeda anda ei soovitaks yldse - paljud neist lugudest on parasjagu jubedusttekitavad, mistõttu mina nad ka sydamerahuga õudukateks tituleerin ja asetan sinna kuhugi "Kylmnäpu" kõrvale Eesti õuduskirjanduse absoluutsesse tippu. Raamatu keskseks kujuks on ammusurnud jutuvestja, kellelt kuuldud lugusid kirjutaja meelde tuletab. Mis mulle eriti meeldis, oli see, et legendides oli sageli päris puutumatut paganapärandit, sellist ristikirikust suht rikkumatut. Seetõttu oli ka mõndade lugude syndmuste jubedus - talumehe 7 sohuuppunud poega, kalmuliste kättemaks, jõenäkk, kes lapsi vette meelitas - mitte tipphirmus ja sysimust ja kuradist (pyha vett piserdav kirikuisa puudus lausa täiesti), vaid rahulikumaltvõetud - ka kõige kurjema kalmulisega sai asju ajada ning kõik jubedused ei olnud mitte yhtlaselt sysimustad ja halva äärmuses, vaid samasuguse olemasoluõigusega kui kõik muugi ja jäi ka autori enese poolt hukkamõistva hinnanguta.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see kuulub ka ulme alla? Alati olen arvanud, et tegu on folkloori või millegi sellelähedasega. Laipaikil on neid kunstmuistendeid veelgi. Üks nimi, mis hetkel meelde tuleb, on "Kurjasadu" -- sinna on valitud sellised päikeselisemad ja rõõmsama alatooniga jutud, mõeldud ka rohkem lastele. Ja üksikuid lugusid eesti folkloori pärusmaalt on siin-seal enamgi. Mõned lood küll kuidagi enam ulme alla ei taha mahtuda, millest ilmselt ka BAASis Laipaiki vähene esindatus.Igatahes hindeks minu poolt topelt-viis!
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumikuga on selline lugu, et see ilmus ajal, mil Eesti ulmest ja selle ühest alaliigist etnoõudusest veel eriti polnud põhjust rääkida ja sestap on ka raamatu liiginimeks võetud “kunstmuistendid”. Muistendid need mõnes mõttes muidugi on, sest jutud on seoses mingi konkreetse asja või paigaga (jõgi, kivi, mägi jms) aga me võime ka rahumeeli tõdeda, et etnoõuduse üks esimesi sihipäraseid kõrgemeisterlikke viljelejaid oli Herta Laipaik.

“Maarjakase” lugudes on kenasti tasakaalus etnograafiline, rahvaluuline ja psühholoogiline aines. Jutud on enamasti üsna traagilised ja läbivaks motiiviks on hukatus kire läbi. Õudusest pole samuti puudus, siin on nõide, haldjaid, elusaid koolnuid, vaime jms. Lood on naiselikud, ent mitte feministlikud. Laipaiga novellimeetod on väga kiire ja ülevaatlik... mitte et see oleks otseselt häirinud, kirjanik tahab ju lihtsalt oma loo ära jutustada, ent mõnes kohas kui luuakse väga huvitav atmosfäär ning kõlab intrigeerib dialoog, siis paiskub lugu järgmises lauses aastakese edasi.

Muide, mitmest loos annaks vändata igati asjaliku lühiõuduka televisioonile.

Teksti loeti eesti keeles

Etnoõuduse alla võib vist kõik need kaheksa juttu miskitpidi paigutada, on neis ju fantastilisi momente piisavalt. Siit võib leida nii hauataguseid, kui ka nõiduslikke elemente ja lisaks veel mitmesuguseid rahvaluules esinevaid tegelasi nagu näkid ja metsaneitsid... Kirjastiil on samuti kena, täpne ja arhailine. Soovitan igatahes soojalt, nii hästi tehakse harva.
Teksti loeti eesti keeles

Kenasti kirjutatud aga kaunikesti uimased on need lood. Ja mind häirisid vahepalad lugude vahel. Võis vabalt olla, et just need tõmbasid üldmuljet alla, sest lugedes olin väsinud ja igasugune liigne sõnavaht oli piinaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/

 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles