Tuli romaanikirjanikel pähe mõte lühivormi kirjutada. Mõeldud-tehtud.
Kõige lihtsam oleks vast hetke järele mõtlemata nentida, et lugu on jama, pimedus, midagi ei selgu, äkšn kehvake, fui, andke strugatskitelikku põnevust sotsiaalkriitikaga segi! Võib ka nii. Teisalt, lugu portreteerib Keskpäeva-maailma võõra pilgu, primitiivse, militaarpilgu läbi, omakorda määrates tonaalsuse – kui eelduseks on, et militaarne ahvinimene ei saa suuremat aru, palju siis lugejagi kirjeldatust mõistma peab ? Sellest võtmest lähebki mõnevõrra huvitavaks. Giganda kui kooslus autoreid kuigivõrd ei huvita, ju siis tahetakse midagi öelda Keskpäeva-Maa kohta.
Seitsmekümnendad. Kolonialism on otsas, huraaa! Vabanenud Aafrika ja Aasia, sisemiselt ja seksuaalselt vabanev noorsugu arenenud maades ! Teadustehniline revolutsioon, progress! …+orlus primitiivsel moel, ehk mõlemad pooled jagavad postkoloniaalsed ära, kelle asjadesse nina toppida. Loos Kornei on toimekas poiss, rahvast käib, mingeid tegelasi valmistatakse ette, kraami saadetakse kuhugi, Maa paiskab ressurssi musta auku, sarnasus on arvatavasti tolleaegsele lugejale silmatorkav – NSV Liit kui korralikult bürokraatlik kah pakendas ja koolitas ja muudkui abistas, süstemaatiliselt, aastaid. Ja – kah osalistel suuremat rõõmu tundmata. Jutus kuidagi nukrad on need meie valguseinglid, abistamas nõrgemaid, parandamas maailmu, ei tea, ei vea neil armastuses või?
„Lõpetame teie konflikti ära, keegi ei võida.“ Muide, mitte veenmise abiga ja nagu võib aimata: nii lugeja kui Keskpäevamaailma tavakodanik ei taha Šaraksil kasutatavaid meetodeid teada ja Giganda puhul – samuti mitte. Keskpäeva tublid asjaomased millegipärast meetoditega ei kiitle.
Suurelt ja punaselt lõppu aga, aafrika keeles – „pistke sinna oma abi, tahame iseeee!!!“
Õnneks on 70ndad-80ndad möödanik ja keegi enam ei topi oma nina teiste riikide ümberkorraldamisse oma paremat ideoloogilist ettekujutust mööda.
