Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1957; april
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Minu nimi on Joe»
«Horisont» 1978; nr 2 – nr 5
autorikogu «Taevarahvas» 2008

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
13
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.722
Arvustused (18)
Jüri Kallas

Lihtne SF lugu.

Inimesed koloniseerivad Jupiteri. Kuna me kõik teame, mis on Jupiter, siis on ka kohe selge, et koloniseerida tuleb seda hiidplaneeti kuidagi kaude... näiteks pseudode abil. Pseudod on miskid kentaurilaadsed... sorry, esialgu on Jupiteril vaid üks pseudo – Joe. Joed juhib orbiidilt operaator Edward Angsley, ratastooli aheldatud tohutu tahtejõuga mees.

Tekib probleeme, mis muidugi lahendatakse... aga see polegi nii oluline... oluline on hoopis see õhustik, see visioon. Lugege!!!

PS: Milleski meenutab see jutt seda deserteerumise lugu Clifford D. Simaki romaanis «Linn».
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Avo Nappo

Lugu ol tõesti vägev! Aupaklik kummardus ka tollasele Horisondile. Mis Simaki "Linna" puutub, siis praktiliselt samasuguse ideega oli ka Ben Boval mingi lyhiromaan.. nimi ei tule kahjuks meelde. Aga "Joe" oli neist raudselt kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Mingi invaliidne tegelinski juhib ühte sedasamust pseudot ja annab oma teadmisi tollele edasi. Ja otsustab lõpuks jäädagi selle sellina Jupiterile (parem ikka seal tervena, kui invaliidina kuskil kosmosejaamas). Sihke mõnus lugu teadvuse kahestumisest. Tuletas pisut Linna meelde küll tegelt. Vahet ju pole kas need Jupiterielukad on pseudod või mingisugused lippajad. Põhimõtteliselt sama idee. Ja muidugi lugege kui kätte saate.
Teksti loeti eesti keeles
Veiko Kastanje

Üks juttudest, mis omal ajal vanu Horisonte ja Noorusi lappama pani. Suhteliselt väheseid jutte, mis on kirjutatud sellest, et kui ei anna muuta planeeti, tuleb ümber teha kolonistid. Ja on ka tõesti hästi kirjutatud. Huvitaval kombel on Jupiteri puhul sama ideed tõesti arendanud ka Simak, ehkki mitte iseseisva jutuna.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Sõber

Pole päris minu maitse järgi lugu - ei olnud nagu ühtki tegelast kellele kaasa elada, sisu meenub kuidagi läbi udu ja mustvalgelt, aga sellegi poolest on ta "Linnast" iga kell üle.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Võimalik, et mu kõige-kõige esimene kokkupuude ulmega, lugesin nii 7-8-aastaselt. Lugu, mille hingeminevad visioonid ja õhkkond siiamaani meeles on. Kõrgeim hinne vähimagi hinnaalanduseta.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Kindlalt kõige parem lugu sellelt autorilt, mida lugenud olen. Mis iseenesest midagi ei ütle.

Kosmoselood pole just mu lemmikud. Ja SFiga on ka suhted suht neutraalsed. Kui aga mõelda, et hääl tasemel SF on ikka kohe päris hää, siis miks mitte lugeda ka seda þanri kirjanduse hulka kuuluvaks.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Minu mäletamist mööda olid seal Horisondis ka päris kenad illustratsioonid. Aga võimas kontrast töötas: metsik, inimkehale hävitavalt mõjuv keskkond ja uut keha asustav "vaim", mis "eelmises elus" ei suutnud keha püsti seismagi panna.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Olgu täpsustuseks öeldud, et mitte Simak ei arendanud Andersoni ideed edasi, vaid vastupidi - Simak kirjutas oma jutu üle kümne aasta varem. Tegelikult aga usun, et need lood on kirjtuatud teineteisest sõltumatult.

Sekundeerin Kristjan Sanderile - "Deserteerimine" oli parem: sügavam ja samas ka naljakam. Lugesin seda viimati kindlalt üle viie aasta tagasi ja sisu on siiani meeles. Andersoni lugu aga vaevalt viis päeva tagasi ja hakkab juba vaikselt ununema.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Hea lugu, kuid seda eeskätt põneva tausta ja keskkonna tõttu. Loo sisu väga võimsat muljet ei jätnud, kuigi tekst on iseenesest tasemel.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tegelikult üsna etteamatav lugu, mitte detailideni, kuid suures plaanis küll. See muidugi ei tähenda, et tekst mulle meeldinud poleks. Meeldis, kuid ootasin, või pigem lootsin, natuke teist lahenduskäiku. Autori valikud aga on täiesti põhjendatud ja loogilised ning toimivad ka sellisel kuijul täitsa hästi. Mina Simaki linna nii hästi ei mäleta, et selle jutuga võrrelda, kuid mulle meenutab see lugu oma olemuselt James Cameroni megahitti "Avatar". Ilmselt ei pea ma vist mainimagi hakkama, kumb mulle rohkem istus. VIis
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Kuidagi nagu tuim ja lootusetult vananenud (tegevus toimub kindla pinnaga Jupiteril, kus kasutatakse jääst tööriistu ja janu puhul rüübatakse vedelat metaani jne), kuidagi tuim lugu, mis muidugi on juba tuttav 70ndate Horisontidest Edgar Valteri illustratsioonidega, mis annavad loole päris kõvasti juurde. Paljas tekst on tuim ja igavapoolne, mõistatus, miks K-torud läbi põlevad pole ka eriline mõistatus - Anglesey tahtmine olla Jupiteril lihaseline kentaur selle asemel et ratastoolis vegeteerida ja mähkmeid kanda on algusest saati väga läbinähtav. Simaki "Deserteerimine" kargab kohe pähe, nagu eelarvustajatelgi, Simak on aga palju parem.

1970ndate tõlge on oluliselt parem uusvariandist. Vanemast versioonist meenuvad mitmed mahlakad väljendid ja ütlused, uues versioonis tundub kõik aga selline kohitsetud, tuim ja värvitu. Lugu ise saab nõrgapoolse "nelja".
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/
 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles