Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Vladimir Mihhailov ·

ajakirjapublikatsioon: «Iskatel» 1965; nr 6
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Valeri Gussevi odüsseia»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
4
4
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (20)
Tundmatu Arvustaja

Tugev selline "nelja" ja "viie" vahepealne lugu. Kosmonaut Valeri Gussev, lühendatult Valgus, üritab tuttuuel kosmoselaeval murda hüperruumi. Mingil põhjusel pole ükski laev hüperruumist naasnud, kuigi kaugvaatluste põhjal jõuavad nad sinna õnnelikult. Asjaolud kujunevad nii, et Valgus otsustab selle reisi (instruktsioonide vastaselt) kaasa teha. Jutt lisab uue ja huvitava nüansi mässava kompuutri ja inimese omavahelistest suhete temaatikale.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Jah...mis siis ikkagi on mõtlemine? Kas masin saab mõelda? Lugu on tõesti "nelja"ja "viie" vahel. Kuna eelkirjutaja andis viie, eks ma pane siis nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

«Kauguses põlesid lõkked...»

See on vist üks antoloogia «Diogenese latern» tipplugusid... kui seda paar ööd tagasi üle lugesin, siis tabasin end kogu aeg mõttelt, et kuidas võiks sihukest juttu vastu võtta tavaline ameerika ulmefänn.

Võrratu filosoofilis-poeetiline ulmejutt!

SEDA LIHTSALT PEAB LUGEMA!!!

«Me oleme alati sõbrad olnud - inimesed ja laevad...» Aeg-ajalt ongi juttu avaldatud pealkirjaga «Ljudi i korabli».

Hindeks pole viiest vähem võimalik panna.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Laur Salundi

Mul ei ole nelja ja viie vahel... mulle see lugu väga meeldis. Selles kogumikus ka ehk üks paremaid. Pole midagi ette heita. Selline vaimset pinget täis lugu, mis sedapuhku (nagu tavaliselt ikka) häste lõpeb. Tasub lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Lugu on lahedalt kirjutatud! Inimese ja masina (=laeva) omavaheline suhe ja selle areng (sõnapidamine, teineteise käekäigust hoolimine) on hästi kujutatud. Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Filosoofiline ja poeetiline ja kõik ja puha. Aga idee, mis mind igal pool häirib, on arvutite mässud jms. No ega ikka ei saa olla sellist asja. Täielikult vastustan sellist liiki SF-i, hoolimata tekkivates huvitavatest situatsioonidest. Asimov oma robopsühholoogiaga on vist ainus, kellele selles liinis veidigi halastan ja seda ka mitte tõepärasuse pärast.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Iseenesest päris tore lugu. Selline kergelt uneleva alatooniga ja puha. Siin polegi eriti midagi rohkemat öelda, üks paremaid "Dionegese laternas". Viis!
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Lool pole iseenesest suurt vigagi kuid algus oli liialt igavavõitu. Keskelt pele ja lõpp olid selleest aga huvitavad. Eriti huvitavaks läks siis kui raal hakkas ise mõtlema. Selline stereik ja lõpuks kompromissi saavutamine oli hästi kirjeldatud. Mina lugesin sellest loost isegi ühe moraali välja.Nimelt inimene on teinekord tundetum ja rumalam isegi kui masin. Kui masin ei suutnud tappa inimest kuna miski takistas seda (tunded ja moraalne koodeks) siis inimene tapab inimest pidevalt ja teda ei takista mitte miski. See kõik oli ilus ja kena kuid mulle ei meeldinud siiski selle jutu idee. Arvuti mäss inimeste vastu. See teema võis olla kuum värk tol ajal kui see lugu kirjutati kuid nüüdseks on see juba läbi leierdatud nii raamatutes kui ka filmimaailmas (filmidest nt: Terminaator 1.)Sellegipoolest võib lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Wägev Wähk

Hea kahtlemata. Kas ka huvitav... Omal ajal kindlasti. Aga ega selles pole autor süüdi, et mõnikümmend aastat hiljem muutub teema äraleierdatuks. Kusjuures vastupidiselt eelpool kirjutanutele see mind ei häiri. Iga teemal, ükskõik kui äraleierdatud see ka poleks, annab hästi kirjutada, olenevalt muidugi autori oskustest. Mõni suudab, mõni mitte. Mihhailov on sellega kenasti hakkama saanud, nii et kui ta oleks loo ka kolmkümmend aastat hiljem paberile pannud, saaks ta minu käest ikka viie.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kas teate, minul tekkisid parandamatult paralleelid yhe teatava teise Odysseiaga (taiplik lugeja aimab ehk juba millisega). Kuidagist väga sarnane on see massina intelligentseks muutumine ja miskidsugused välised tegurid, mis muudavad mittetargad asjad yhtäkki kavalaks muudavad (olgu see siis miski salapärane must kivikamakas või hüperruumi sisenemine). Ei tea. Loetav, kuid mitte palju enamat.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Minu poolest parim lugu selles kogumikus.

Lugu natuke sinna "odüsseia" kanti - kuidas laevad intelligentseks said ja inimesed üle parda viskasid. Iseenesest aga, ei kujuta hästi ette inimlikku arvutit :)
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

See lugu on omas võtmes terviklik, mis päästab ta minu poolt madalaimast hindest. Täpsustades - kui välja arvata ajuvaba situatsioon, siis inimese-võõrintellekti gambiit kukkus päris hästi, kuigi uskumatult naiivselt välja. Suurim etteheide jutule on - SF-i puhul võiks natukegi mõelda, natukegi, kasvõi paari lausega maailma paika panna, nii et see natu-natukegi usutav oleks. Ma oleks selle jutu alla neelanud, kui kasvõi paari imetillukese lausega oleks usutavalt selgitatud, miks kuradi pärast keegi juhmard muudkui saadab järjest suuremaid ja võimsamaid laevu "musta auku". No peab see ikka kretiin olema! Üks kiirendusmootor (ilma raamatukogu ja muu tränita peaks ju välja vedama?), ja kümnekroonine aegrelee - mis takistab sellisel seadmel tagasitulekut?
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Nõustun täiesti Ants Milleri kriitikaga. Niisuguseid katseid tehakse täiesti mehitamata laevadega. Muus osas ilus nõukogude ulme stiilinäide aust, sõprusest ja kohusetundest.
Hindeks pole neljast enam võimalik panna.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Lugu tundus esmalugemisel, sõnaga lapsepõlves, huvitavana, polnud Clarke`i sel ajal võrdluseks võtta:). Praegused punktid tulevadki nagu nostalgia eest. Mõned asjad siiski. Esiteks meeldisid mulle need infokandjad kristallid, et olid miniatuursed, muidu on alati vanu ulmekaid lugedes kõhus õõnes tunne, kuidas neist lampidest koosnevatest majadest mööda vaadata. Teiseks: kuidas täpselt teadvus tekib ja töötab, ikka vist päris täpselt ei teata, nii et U.Uusi tsiteerides võib ühel hetkel tehisteadvus juhuslikult tekkida küll. Muidugi, kas ta siis enam tehis- on, see on juba teistsugune filosoofiline probleem.Ja kolmandaks, kuna tegemist oli arvatavalt nõukogude laevadega, siis ei tasu panna väga suurt lootust sellele mehitamata jätmisele ja muudele ratsionaalsetele lahendustele. Kokkuvõttes meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Üks esimesi lugusid tehisintelligentsist, mis omal ajal kätte puutus. Seetõttu ka tugev neli. Mõnus ka praegu üle lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Nauditav kosmoselennu lugu. Konflikt inim- ja tehismõistuse vahel. Väga kaasahaarav. Huvitav on see, et kosmonaudi hüüdnimi - Valgus on eesti keeles ilmselt tähenduslikumgi kui originaalkeeles! 
Loo moraal: Sõprus on üle kõige
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/
 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles