Hämmastav, et selline ilgus on leidnud tee antoloogiasse ja tõlkimisele! Ja kommentaatorid siin väidavad selle armsa olevat!
1. Jutt on kirjutatud 1988. See oli perestroika ja avalikustamise aeg. Isegi vene inimesele sai selgeks, et nõukogude võim on (kohati?) olnud julm ja sõja lõpul tehti Saksamaal ikka päris massiliselt tegusid, mida võiks liigitada inimsusevastasteks kuritegudeks.
2. Jutt on pühendatud sellele silmade avanemisele – ainult kirjanik ja venelane võis tol ajal väita, et talle on avalikustamise käigus trükitu üllatuseks.
3. Tähelepanuväärne on, et jutu kõik (täiskasvanud) sakslased on sead, lurjused ja lugeja emotsionaalne otsustus kogu linna suhtes… Ja ongi neile paras! Selle asemel, et hakata pikemalt avama suurvene šovinismi eri külgi – kujutage ette analoogilist juttu ilmumas neljakümnendate lõpu Saksamaal. Jutu tegevus toimub vanal juutidemaal ja kõik juudid on ahned sõnamurdjad ja alatud, vägivaldsed petised. Lugejal tekib viimasele leheküljele jõudes selge hinnang – vähe on neid veel tapetud!
4. Sümboolsel tasandil on Rotipüüdja Hans samal ajal nõukogude võim, kes tegutseb eelkõige helge tuleviku nimel (lapsed, kes sinna tulevikku kaasa võetakse – laste tuleviku nimel tehakse liiga nende samade laste vanematele).
5. Hans = nõukogude võim. Rotid, keda kirjeldatakse väga ebameeldivatena ja kelle hävitamine oleks justkui iga ausa inimese kohus, on kulakud ja teised, kes kuulusid klassidena likvideerimisele (kulakuluse likvideerimiseks kasutati ka nende massiuputamist – vt Solženitõn, Gulaagi arhipelaag), omaaegses nõukamütoloogias kujutati kulakuid just rottidena (Elagu Golodomor! - http://et.wikipedia.org/wiki/Golodomor). Inimlikult on Hansul küll rottidest kahju, aga nad ongi vastikud. Näiliselt kuri hunt on siis NKVD/KGB… Hunti kardavad eelkõige sakslased, kes ongi ju lurjused, aga selgub, et hunt on hoopis laste (helge tuleviku) sõber.
6. Lõpuküsimuse toomine sellesse konteksti annab autori vastuse. „…kas headus võib olla julm, …“. Lugejat on eelnevaga veendud, et laste äraviimine julmade ja lollide vanemate juurest on ainuõige. Eelneva sümboolika kaudu on antud ka hinnang nõukogude võimu minevikutegudele – jah, oli küll julm, aga see oli õigustatud kannatanute lurjusliku olemusega ja helge tuleviku nimel ainuvõimalik.
7. See moraal neelati lihtsalt ja rõõmsalt alla. Kas see allaneelamine oleks olnud sama ennastmõistetav ka juhul, kui (sakslase) jutt oleks õigustanud helge tulevikuga juutidega ümberkäimist Natsionaalsotsialistliku partei juhtimisel?
8. Juhul kui antoloogiasse valiti see jutt just selleks, et näidata vene kirjanduse viletsust ja kahepalgelisust, siis selle eesmärgiga ei tohiks antoloogiaid koostada.
Vana muinasjutu ümbersõnastamine viiesõnalise lõpuküsimuse esitamiseks ei ole mingi eriline kunstisaavutus, pigem vastupidi.
