Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Karen Orlau ·

Hirmu suured silmad

(jutt aastast 1999)

eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Karen Orlau «Sealtmaalt» 2002

Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
4
11
3
2
0
Keskmine hinne
3.85
Arvustused (20)
Kristjan Sander

Suht tava- ja kekspärane jutuke, hästi kirjutatud, kuid sisu poolest shabloonne tondilugu. Virisen jätkuvalt eesti õuduskirjanduse kallal - rohkem originaalsust, seltsimehed! Ei piisa B-filmidest nähtud süzheedest, pange ajud tööle! See viimane ei käinud küll Orlau kohta, pigem praeguste meie "õudukate" kui nähtuse kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Hakkasin juttu lugema ning mõtlesin, et – näe! – Karen Orlau on mingi totaka juturäbala valmis treinud...

Lugesin ning tasapisi hakkas jutt tööle, kuniks... ja saabus lõpp. Puänt suure algustähega! Juba kaks päeva mõtlen selle loo peale... seepärast pole isegi tervet ajakirja veel läbi lugenud...

Miks neli? Midagi on jutus puudu... ütleks, et sedavõrd leidliku ideega jutt vajanuks originaalsemat süzheed?

Vastukaaluks eelarvustajale väidaks, et just sisu polnudki shabloonne, see väline teostus oli, setting ja kirjeldused olid kah shabloonsed... aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus...
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Viriseda eriti pole põhjust. Sellises vormis, nagu asi meile esitati, oli ta täiesti tasemel. Puänt klappis ja andis eelnevale mõõte ja mõtte. Orlau oskab jubedust eimilleskti välja imeda ja seda (parematel päevadel) ka veenvalt kirjeldada.

Mulle on tema juures alati meeldinud süzhee läbimõeldus ja tungimine peategelase hinge. Samas, on just see viimane moment põhjuseks, miks lood kipuvad tal kohati liiga heietuslikeks minema. Orlaule on omane igas jutus luua üks kangelane, kelle silme ja teadvuse läbi kogu tegevust süviti edasi antakse. Autor elab oma kangelase maailma väga sisse - kohati liigagi. Seepole iseenesest halb. Aga arvestades Orlau head tehnikat ja fantaasiat, oleks põnev tema sulest lugeda mõnd lugu, kus ta autorina rohkem kõrvaltvaatajaks jääks, enam detailidel ja dialoogil tegutseda laseks. Orlau jutustab küll hästi, olen nõus, kuid kui proovida pisut lakoonilisemalt? Kord vist juba kirjutasin, et autor ei pea oma kangelaste kõiki emotsioone pikalt lahti kirjutama. Võib see olla ka minu isiklik probleem - aga ma tõesti ei soovi kogu aeg ainult tunnetest lugeda. Kuigi selle loo puhul see vast nii ei häirinudki...

"Hirmu suured silmad", eriti keskosa tõi mulle meelde õudusfilmide ühe kõige totakama süzheejätke - habras naitserahvas üksi pimedas ruumis (keldris näit.) laibamägede keskel hallootamas: "Hei, on siin keegi? Billy, miks sa ei vasta?, Halloo!!??" selle jutu lõpu puhul pole see nagu päris case, aga see sinna taharuumi uurimaminek ja hüüatus "On seal keegi?" no lihtsalt tõi need filmid meelde ja võimalik, et pisut langetas ka hinnet.

Vahepeal kippusid Orlau lood liiga Anne Rice`i järgi hingama. Ei tea, kas tahtlikult või mitte aga "Vaskraha" ja "Mängureeglid" andis oma inspiratsioonist küll selgelt märku. "Suurte silmade" mant oli see õnneks ära kadunud. Loodan siiski, et autor suudab edaspidi ka pisut keerukama käiguga lugusid kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Käesoleva jutuga on Orlau saavutanud selle, mida tahtis. Ja kuna ta pole midagi tahtnudki, siis pole ta ka midagi saavutanud.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Üllatavalt talutav, arvestades Eesti õuduskirjanduse üldist taset. Ehkki talle võiks ette heita tavapärasust, tõstab hinnet üles kirjutamisoskus, mis Orlaul on kathlemata üsna hea.
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Igav hakkas. Algus lubas üht-teist, kuid poole peal mõistsin, et siit ei tule enam midagi. Lugu oli tühi. Pea-aegu sisutu. Mitte midagi köitvat, peale ladusa teksti. See lõi mõnusa atmosfääri, aga suurt midagi ei päästnud. Head ideed on vaja, kallis neiu!
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Suurepärased kirjeldused ja atmosfäär. Lõpp aga tuli kuidagi järsku ning jäi kuidagi poolikuks: oli siis tahavaatepeeglist nähtu vaid Andra krussis närvide sünnitis või midagi muud...?
Teksti loeti eesti keeles
Karl R.Oven

On tõsi,et hirmul on suured silmad ja selles õudusjuttus (mis on minu meelest parem kui "Vamp ja vaskraha" ja "Etendus punases teatris") on peategelaseks Andra (ja ka lugeja) silmad hirmust pungis.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Minu arust on seniloetutest vaid kaks-kolm Orlau teksti sellest paremad. Siiski ei oska kohe kuidagi põhjendada seda nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Ootasin enamat. Orlau hoidis pikalt pinge all, kuid mingi hetk ma juba teadsin lõpplahendust -- vist sellel momendil kui tegelane pajatas koletiste näljast. Lugu rahuldas lugemisvajadust, aga arvan, et oleks saanud ka paremini kirja panna. Muide, mis sai poemüüjast?
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Hästi pinget kruvitud ning m6nusalt kirja pandud. Maksimumist jääb puudu see, et oleks hirmsal kombel tahtnud rohkem originaalsust.
P.S. Vean kihla, et tegelikult oli bensukana m6eldud Shelli, mitte Texaaco`t
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Mulle see jutt igaljuhul meeldis, ehkki, ma ei tea, kas Orlau paneb tahtlikult mingit musta huumorina mõjuvat campi või kukub see juhuslikult välja.
Teksti loeti eesti keeles
Oskar Nassar

Täitsa korralik rahva seas leviva linnajutu (urban legend) töötlus. Orlault hea pinge kruvimine ning naistegelase sees kasvava hirmutunde edasi andmine.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hästi kruvitud pinge, aga midagi jäi nagu siiski puudu. Mul tekkisid ka küsimused. Mis sellest bensurahast sai? Kas see on siiamaani seal kabelis alles?
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Kui keegi on pikalt magamata, öisest autosõidust näiteks, siis ta peaks olema suht väheerutuv et mitte öelda ükskõikne.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Hugo for Best Short Story 2025.
 https://www.uncannymagazine.com/article/stitched-to-skin-like-family-is/
 
 
Hästi kirjutatud trafaretne tekst, milles suurt midagi auhinnaväärilist pole. Aga vähemuste hääl tehti kuuldavaks, halleluuja.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hugo Nomination for Best Short Story 2025.
Nebula Nomination for Best Short Story 2024.
https://www.lightspeedmagazine.com/fiction/five-views-of-the-planet-tartarus/
 
---
Täiesti ajuvaba tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Ilmunud antoloogias "Eesti raamatu lood" (2025) ja ajakirjas "Algernon" (2/2026): https://algernon.ee/jutt/1525 . Pikemalt kirjutan loost sama numbri juhtkirjas. Lisaksin nii palju, et Agnese kaasamine on minu arust maitsevääratus, aga hinde alandamiseks muidugi ebapiisav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kui ma ei eksi, siis Gene Wolfe'il on ka üks kalamehejutt, kus politseimees konksu otsa jääb ja teda üritatakse kuhugi trepist üles ja ära sikutada. Too lugu jättis mulle kunagi parema mulje, aga loomulikult ei saa seda käesolevale tükile kuidagi ette heita. Punkt läheb praegu maha selle eest, et kui oldi võimelised toidu koostist täiuslikult matkima, siis etiketid olid selle kõrval ju elementaarsed.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea näide sellest, kuidas fantastikas ammuilma läbi ja läbi vanutatud ideega viletsalt kirjutatud jutt peavoolu väljaandes ikkagi avaldatakse. Nähtavasti tundus kellelegi tähendustiinelt hõllanduslik, mõtlemapanev ja nii edasi...  
 
https://www.looming.ee/nad-on-valmis-ja-ootel/
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kindlasti eesti keeles vajalik kogumik. Lugeda tasub kasvõi õpetliku iva pärast - väga hea jutu ("Tont nr. 5") jaoks on vaja peale huvitava situatsiooni ka mingit üldinimlikku teemat, mis lugejates vastu kajaks. Ülejäänutes ei kipu seda eriti olema.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kahjuks ütleb pealkiri jutu sisu ära. Muidu aga õnnestunud tükk - need üksikud, mis pole pelgalt situatsioonilood, vaid milles on kandev koht ka millelgi üldinimlikul, on Sheckley parimad lood. Ülejäänut on tihti raske kirjanduseks pidada.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Nii mõistatuslike tekstide hinne saab olla vaid maksimaalne või minimaalne olenevalt sellest, kas kõik jäigi mõistatuslikuks või koges lugeja äkilist valgustumist.
 
Tegelikult vist üritas RS kunsti teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Hea jutt, aga mulle jääb kapteni paanika-atakk lõpus arusaamatuks. Kui tema meeskonna eesmärk oli võõraste mõistuslike liikidega kontakti otsida, siis oleks ta ju rõõmustama pidanud? Mis viis ta mõttele, et nüüd kohe midagi hirmsat hakkab juhtuma - nad polnud ju seal mingit erilist sigadust teinud...?
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Maalasest keelteõppimisgeenius saabub võõrale planeedile kavatsusega seal kinnisvara osta. Tal on nimelt selline töö, reisida planeedilt planeedile, õppida ära kohalike keel ja neilt kinnisvara osta. Muidugi teatava tagamõttega. Nüüd aga satub ta planeedile, mille keel areneb päevade või nädalatega täiesti teistsuguseks, kuigi rääkijad ise jäävad samaks, ja ta peab tühjade kätega lahkuma.
 
Paljudele Sheckley lugudele omaselt anekdoodilaadne, kuid seekord väga konstrueeritud ja punnitatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Mitte lihtsalt vägivaldne surm, vaid võimalikult piinarikas vägivaldne surm on pärismaalaste ideaal. Jutt on anekdootlikult lihtsameelne, aga las ta olla.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Sander

Minu arvates oli see lugu natuke simaklik - et siis samamoodi tuterdavad tulnukad Maad mööda ringi, igasugu karukesed või robotikesed, ja ajavad  suhteliselt süüdimatult mingeid omi asju. Ma üldiselt kuulun Simaki austajate hulka küll, aga ei pigista silma kinni fakti ees, et tema looming on ebaühtlane. Kõik, mida RZ avaldab, pole ka mitte kuld.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Muidugi on see väga hea raamat.
 
Millestki on aga aimata, et autor ei kirjuta omast kogemusest, vaid asjadest, millest on lugenud. Hästi kirjutab, vaieldamatult hästi, aga siiski... Lessing oma Aafrika juttudes näiteks kirjutab omast kogemusest sarnastel, kuigi mitte samadel teemadel, ja seda on ka lugedes tunda.
 
Võimalik muidugi ka, et asi on vähemalt osaliselt ULG stiilis, mis vahetutele elamustele niiväga ei keskendu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles