On XIV sajand ning Inglismaale maandub kosmoselaev... parun Roger ei mõtle pikalt, ajab mehed relvile, notib kõik rohenäod (sorry, sininäod) maha ning saab laeva oma valdusesse. «Abiks» üks kogemata ellu jäänud tulnukas asutakse laevaga Püha Hauda vabastama... «Kogemata» lennatakse hoopis tähtedele... noh sõdida ja vallutada saab ka seal...

Sisu võib eelneva järgi üsna labane tunduda (kuigi ta seda pole), aga (kõrgete ideede ulme fännide jaoks) päästab loo kompetentne kirjeldus ning muhe huumor.

Igatahes sai peale selle romaani lugemist minust paadunud Poul Andersoni fänn. Ning ega ma Poul Andersoni puhul niiväga pettuma pole pidanudki!!!

Teksti loeti vene keeles

Üllar Lindmaa

25.06.1997, kell 17:31

Pisut liiga lapsemeelne ja lineaarne, kuid ime küll - teistkordsel lugemisel meeldis tunduvalt enam, parandan kahe neljaks.

Teksti loeti vene keeles

Avo Nappo

11.11.1997, kell 00:24

Lapsemeelne? C''mon! Tõsiselt lahe ja lõbus lugu oli. Vastupidiselt hr.Kallase arvamusele, ytlex mina pigem et just idee oli suhteliselt geniaalne, teostus olex võinud veelgi humoorikam ja tempokam olla. Sellest ka mittemaximaalne hinne. Aga tugevat nelja on see lugu kyll väärt. Eriliselt abix kild oli muidugi veel see, kui lõpux kuskil 21. sajandi paiku NASA vennad oma esimese spaceshipiga äkici suure kolaka alienide sõjalaevaga tõtt satuvad vahtima. Kust tervitab neid mitte keegi roheline ja tundlatega vaid turske inglise ryytel, rist skafandri rinna peal ja suled kiivril lehvimas ;)

Teksti loeti vene keeles

Targo Tennisberg

9.03.1998, kell 23:11

See oli esimene raamat, mille ma BAASis ilmunud arvustuse põhjal välismaalt tellisin endale (thnx, Jyrka!) ja mitte ei kahetse. Raamat on eriliselt hea selle poolest, et ta on piisavalt lühike (minu eksemplar on ca 160-leheküljeline paperback), selle idee põhjal oleks võinud tohutuid telliseid valmis kirjutada. Aga praegu ei hakka kusagil igav, ühe hooga võimalik läbi lugeda, kordagi ei väsita ja võrratu tunne jääb lugemise järel - kindlalt viis punkti. Sisust nii palju, et minule meenutas asi Civilizationi-nimelist arvutimängu situatsioonis, kus vaenlasel märksa parem tehnoloogia kasutada on ja rõhk eelkõige selle tehnoloogia vastastelt äravirutamisel, kes mänginud on, saab aru :)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev

13.09.1998, kell 19:03

Lugu on humoorikam, kui muud minu loetud Andersoni jutud ja romaanid. Näitena toon mõnusa lõpustseeni. Kui kosmoseimpeeriumi tähelaeva kapten pärib oma Maa kolleegilt, kas Püha Maa on vabastatud paganate käest, vastab kapten Yeshu haLevy Iisraeli Impeeriumi lojaalse alamana: “Jah!”

“Kõrge ristiretk” on muidugi viite väärt. NB! Sandra Miesel on kirjutanud raamatukese Andersoni loomingust: ”Against Time Arrow. The High Crusade of Poul Anderson” (1978).

Teksti loeti inglise keeles

Markko Meriniit

20.01.1999, kell 15:35

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)

Teksti loeti inglise keeles

Andri Riid

25.01.1999, kell 17:13

Esimest korda hakkasin ma seda raamatut lugema juba peaaegu aasta tagasi, kuid siis tuli ärasõit, raamatut ma kaasa ei võtnud ning pooleli ta jäi. Nüüd sai otsast alustatud nii et lugenud olen ma teda nüüd poolteist korda või mis.
Jutustus varakeskaja (Andersoni lemmikperiood vist) rüütlite tähtedevahelisest ristiretkest on muhe ning asjalik raamat ning väga raske on lustakama teostuse vajadusse uskuda nagu Avo. Ega siis iga kuiviimasest teost pea miskiks jandiks moondama. Seda enam, et minu meelest oleks lõpp võinud selline olla, kus vandenõu oleks läbi läinud ning Roger de Tourneville`i sõjaplaanid lõpule viimata jäänud. Siis oleks ka mina viie pannud.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Jentson

18.04.1999, kell 18:37

Ei ole nagu midagi eeskirjutajatele lisaks öelda, kõik see jutt vastab tõele ... ehk siis ainult see märkus, et tegemist oli "sininägudega".Igatahes vääris lugemist.

Teksti loeti inglise keeles

Oliver Karjane

11.01.2001, kell 12:16

Lõpuks ometi! Esimene Anderson`i raamat, kui usk ei ole kõikvõimas ja selle kulul tehakse päris hulgi head nalja ning peategelased pole mingid naisteajakirjade kaanepildid! Hakkasin juba vaikselt eelnevate põhjal lootust kaotama:)

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

19.01.2001, kell 11:07

Hämmastavalt jabur raamat! Kuritegu igasuguse kirjandusliku pieteedi ja terve mõistuse vastu. Aga kuidagi ei tõuse käsi halba hinnet panema, sest lugesin ta aeg-ajalt naerda kõkutades ühe hooga läbi; kogu aeg oli küll tunne, et kuidas ta ometi siit välja keerutab, aga PA oskas seda teha. Minu jaoks läheb raamat küll ühte patta Adamsi ulme mõnitamistega, ja seega sisu nagu arvustada ei kannata. Sellegipoolest lahe lugemisvara.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

21.01.2001, kell 15:41

Kahesajas arvustus.Palju on eespool juba ära öeldud. Igatahes pakkus raamatu esimene pool vaat` et üle lehekülje põhjust naermiseks. Teises pooles aga muutus senine täiesti nauditav pooljabur madistamine ja üksteise lollikstegemine "tõsiseks" intriigitsemiseks, suhete lahkamiseks jne jne, mille eest ka üks punkt alla. Muidu aga hea ajaviide paariks õhtuseks tunniks...

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Aas

3.03.2001, kell 14:41

Selle raamatuga taastas Anderson minu usu temasse. High Crusade on kõigest, mida seni Andersonilt lugenud olen, täiesti erinev. Niisugust humoorikat lähenemist keskajale (mis seniloetu põhjal tundub olevat Andersoni lemmikajastu) oli lausa lust lugeda. Kusjuures see huumor ei jätnud muljet ülepingutatusest, vaid tundus kuidagi loomulik. Lugedes ei suutnud ma kuidagi tagasi hoida kujutlust sellest, kuidas Anderson raamatu kirjutamise ajal vahetpidamata enda ette naerda puksus nagu Joosep Toots, ikka "mh-mh-pup-pup-pup..."

Teksti loeti eesti keeles

Annaliisa

10.03.2001, kell 18:36

Esimene mõte lugema hakates oli - täielik jura.Nimelt, minu arvates 14saj. ja tähelaevad roheliste (sorry siniste) mehikestega kokku ei sobi, aga mida edasi lugesin, seda rohkem meeldima hakkas. Möned kohad naersin nagu hull ja see löpp... Tulnukatest aadlikud ja katoliikluse võim universumis pani naerma. Kui raamat läbi sai, läks nägu muigele, teised pidid vanas Maas küll pettuma. Katoliiklus polegi enam vaat et ainuusk. Aga Maal sellest võisid Rooma Paavst koos inglise kuningaga õnnest segi minna. Pidi ju Inglismaa kuningas, kui Vana Maa on ülesse leitud, uued valdused endale saama. Vähemalt Roger1 nii ütles. Ühesõnaga, tore lugu!!

Teksti loeti eesti keeles

Valentin Abramov

12.03.2001, kell 20:02

Juhuse tahtel sai lugu meie peres väga populaarseks ning olin sunnitud üles otsima venekeelse väljaanade.

Ilus lahe humoorikas lugu. Viit ma enam nii lihtsalt ei pane, aga kõva plussiga neli vis õoige hinne.

Teksti loeti vene keeles

Indrek Hargla

19.03.2001, kell 13:29

Nooremas eas tegutses Anderson aktiivselt ühes loomingulise anakronismi ühingus, st kappas hobusel, mängis rüütlimänge ja elas sõpradega keskaegses olustikus. Ka tänapäeval on sellised huviklubid olemas ja võrdlemisi populaarsed. "Kõrges ristiretkes" on tuntav Andersoni kiindumis medievaalsesse romantikasse; üheks tema loomingut läbivaks teemaks on sõjaline au ja kuulsus, teatav rüütlinostalgia. Leitmotiiv avaldub kõigis Andersoni kasutatavates zhanrites - hard sf, kosmoseooper, fantasy, humoreskid. Käesolev romaan tundub olevat miski kosmoseooperi ja rüütliromanssi segu, ent korralikult väljapeetud ja kindla käega kirjutatud.

Anderson on üldse meelde jäänud kirjanikuna, kes suurematest kirjeldustest hoidub ja oskab ajal lasta mööda voolata. See mastaapne kosmoseooper võinuks nii mitmeski kohas minna süviti ja olla mitmeid kordi paksem - hea, et ei olnud. Napp, ent kõnekas kroonikakeel ning paari lausega visandatud galaktiline ristisõda lasevadki keskenduda peamisele.

Peamine näikse olevat rüütli dilemma südameasjade ja isiklike kohustuste ning missioonitunde vahel; lisaks ka mõtisklused (mida küll otse välja ei öelda) keskaegse sõjamentaliteedi olemusest. Wersgorite (nimetus meenutab kangesti taani `v¿rsgo`d - palun) kummaline impeerium laguneb Rooma kombel ja asemele asub katoliiklik feodaalimpeerium. Ja ma ei saa lahti tundest (mis ainult selle raamatu põhjal pole kujunenud) et selline ilmakord Andersonile üsnagi sümpatiseerib. Tundelisust lisab taustal rulluv haarav reetmisdraama.

Meeldis lõpus kujunev olukord - et Vana Maa on muutunud legendaarseks ja poolmütoloogiliseks mõisteks ja õhku jääb võimalik sõjaretk selle vastu...

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

20.03.2001, kell 19:15

Antti Helemets

28.03.2001, kell 14:23

Laur Salundi

2.05.2001, kell 15:15

Maniakkide Tänav

15.05.2001, kell 21:05

Üks paremaid raamatuid mida viimasel ajal olen lugenud. Ei mingit pingutatud filosoofiat, punnitatud butafooriat vaid lihtsalt lahe lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Trekkie

14.12.2001, kell 12:53

Enn Hunt

28.12.2001, kell 12:24

Kristjan Ruumet

16.04.2002, kell 01:02

Chris

9.07.2002, kell 18:42

Kuidaga lahajapoolne looke. Idee iseensest on hea muidugi, aga teostus meenutab rohkem lasteraamatut. Võibolla ei olnud lugedes tuju kõige parem, aga hindeks üle nelja küll hästi panna ei tahaks.

Teksti loeti eesti keeles